Otse põhisisu juurde

URVE TINNURI, kirjanik

Olin veel plikaohtu, kui mulle puutus näppu Veera Saare romaan „Ukuaru“. Sattusin sellest vaimustusse esimestest lehekülgedest alates. Et mul on lapsest peale olnud eriline side loodusega, eriti metsaga, paelusid mind raamatus kõige enam autori looduskirjeldused. Need mõjusid nii ehtsate ja ehedatena, et ajuti tekkis mul tunne, nagu oleksin sellessamas Ukuaru orus üles kasvanud, märgates seda ümbritsevas laanes kõike alustaimestiku madaluselt ja latvu kõigutavate mastimändide kõrguselt. Ning tajudes üleni raamatu sisse minnes kevadisi tuuli, mis Veera Saare sõnutsi ei murra, vaid raputavad üksnes unest üles.

Väga meeldisid mulle ka tegelaskujud, need kaks abielupaari – Minna ja Aksel, Kaili ja Peet. Nad olid ja elasid erinevates ajastutes, kuid neid ühendasid sarnased iseloomujooned – töökus, siirus, sitkus, otsekohesus ja omakasupüüdmatus, ning loomulikult see kõige tähtsam – armastus metsa, selle imelise, alati omal jõul hakkama saava koosluse vastu. Toosama ühine armastus, minu ja raamatutegelaste oma, muutiski „Ukuaru“ minu jaoks eriliseks ja südamelähedaseks. 

Olen seda romaani elu jooksul korduvalt lugenud ja ikka ei saa küllalt. Kui vaatan lagedaks raiutud, oma põlise näo kaotanud Eestimaad, pakub see raamat mulle mingil kummalisel moel lohutust. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

RIINA VEIDENBAUM, Rakvere Vabaduse kooli direktor

Minu kodus on alati olnud palju raamatuid ja mulle meeldib lugeda. Alates lugema õppimisest kuni tänaseni on olnud mitmeid raamatuid, mis on eriliselt mind mõjutanud. Kuna neid raamatuid ja luuletusi on olnud läbi aastate mitmeid, vajas ettepanek jagada Eesti raamatu aastaga seoses oma soovitust, põhjalikku kaalumist.  Valisin Oskar Lutsu aegumatu „Kevade“ - raamatu, mida soovitan lugeda kõigil tänastel ja tulevastel õpilastel. Ka täiskasvanutel tasub uuesti kätte võtta Eesti kirjanduse kuldvaramusse kuuluv teos.  „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“ on ilmselt üks neist lausetest, mida teab peast igaüks, kes Eesti kirjandusega tuttav on.  Olen terve elu olnud seotud haridusvaldkonnaga. Minu soov õpetajaks õppida sai alguse tänu minu väga heale eesti keele ja kirjanduse õpetajale Ingrid Jõelaidile ja samas ka Oskar Lutsu „Kevade“ õpetaja Laurile. Nii minu õpetaja Ingrid kui ka õpetaja Laur olid oma tasakaalukuses, igat õpilast märkavate ja parima...

MAIDO NÕLVAK, Rakvere vallavanem

Kui ma selle üleskutse sain, tuli mul esimesena meelde aastaid tagasi loetud ajakirjaniku Rein Siku raamat „Kümme juhtumit, mis vapustasid reporterit ehk kuidas kirjutada head reportaaži“ . Eriti meenub esimene lugu, kus reporter käis Pühajärve kalapüügivõistlusel reportaaži tegemas. Aga kuidas leida lugejale juba aastaid kestnud üritusest selline vaatenurk, mida pole veel kogetud? Lahendus oli minu jaoks meeldejääv. Reporter kehastus oma vaimus ja kirjatöös üheks täiesti tavaliseks Pühajärve kiisaks ning kirjutas loo kiisa vaatenurgast, vaadates toimuvat järvejää alt. Ka teiste lugude vaatenurgad olid väga huvitavad. Aga, et põnevust säilitada tuleb teil endal see raamat läbi lugeda.  Neid lugusid ja õpetusi lugedes tabasin end mõttelt, et samu näpunäiteid, mida on vaja hea reportaaži tegemiseks, saab kasutada ka kõnede ja koolituste ettekannete koostamisel ning esitamisel, mida minul üsna tihti ette tuleb. Reportaaž peaks olema selline, mis teeb Eestimaa veidi ilusamaks, paremaks...

KALJU SAABER, kirjanik

Ma ei sündinud raamaturiiulite vahele nagu paljud minu põlvkonnakaaslased linnas. Minu sünnikodus Kalmu talus Inju metsanurgas oli ehk pisut üle meetri jagu juturaamatuid, ladina ja gooti tähed läbisegi. Ja mina, pisut alla meetri mees, pidasin seda siis suureks varanduseks, lausa leitud rahapajaks, sest naabertalus polnud sedagi. Seal oli puskarivabrik. Kui ma kord metsa magama jäin ja mind laternavalgel üles leiti, oli mul ka siis üks raamat kaasas. Milline just, seda ei mäleta. Võis olla Oskar Lutsu „Kevade” või Irma Truupõllu „Rohelise Päikese Maa” . Elu jooksul lisasin sellele „jooksvale meetrile” omalt poolt poole jagu juurde, mu poeg on jõudnud lisada tõlgete näol ingliskeelsest keeleruumist tublisti rohkemgi. See oleks nagu emakeelsest kirjasõnast Suure Hiina müüri ladumine, mis on nüüdseks meil kestnud juba pooltuhat aastat. Ja kui hästi läheb, kui jääme ellu, ega see töö lõppegi, sest inimene on nõnda kord loodud. Olgem kõik neil ohtlikel aegadel selle üle uhkemad kui kunagi...