Olin veel plikaohtu, kui mulle puutus näppu Veera Saare romaan „Ukuaru“. Sattusin sellest vaimustusse esimestest lehekülgedest alates. Et mul on lapsest peale olnud eriline side loodusega, eriti metsaga, paelusid mind raamatus kõige enam autori looduskirjeldused. Need mõjusid nii ehtsate ja ehedatena, et ajuti tekkis mul tunne, nagu oleksin sellessamas Ukuaru orus üles kasvanud, märgates seda ümbritsevas laanes kõike alustaimestiku madaluselt ja latvu kõigutavate mastimändide kõrguselt. Ning tajudes üleni raamatu sisse minnes kevadisi tuuli, mis Veera Saare sõnutsi ei murra, vaid raputavad üksnes unest üles.
Väga meeldisid mulle ka tegelaskujud, need kaks abielupaari – Minna ja Aksel, Kaili ja Peet. Nad olid ja elasid erinevates ajastutes, kuid neid ühendasid sarnased iseloomujooned – töökus, siirus, sitkus, otsekohesus ja omakasupüüdmatus, ning loomulikult see kõige tähtsam – armastus metsa, selle imelise, alati omal jõul hakkama saava koosluse vastu. Toosama ühine armastus, minu ja raamatutegelaste oma, muutiski „Ukuaru“ minu jaoks eriliseks ja südamelähedaseks.
Olen seda romaani elu jooksul korduvalt lugenud ja ikka ei saa küllalt. Kui vaatan lagedaks raiutud, oma põlise näo kaotanud Eestimaad, pakub see raamat mulle mingil kummalisel moel lohutust.
Kommentaarid
Postita kommentaar