Otse põhisisu juurde

ANTI POOLAMETS, ajaloolane, poliitik ja riigikogulane

Eesti esiajalugu - see põhjalik suurteos on mulle olnud teadmiste varamuks juba põhikooli   ajast,   kui  läksin Tallinnas, Ajaloomuuseumi juures tegutsenud arheoloog Mati Mandeli juhitavasse arheoloogiaringi.

Arheoloogia ja rahvaste päritolu köidab mind siiani ning leian end tihti „Eesti esiajalugu“ sirvimas, et uusi teadus-andmeid varasematega võrrelda. 

1982. a. ilmunud 464-leheküljeline teos on Lembit Jaanitsa, Silvia Laulu, Vello Lõugase ja Evald Tõnissoni põhjalik kokkuvõte arheoloogilise uurimistöö tulemustest, milles autorid jälgivad Eesti muistse elanikkonna majanduse, ühiskondlike ja etniliste suhete ning kultuuri arengut. Arheoloogia aitab mõtestada eestlaste päritolu. Ühtlasi aitab mitme tuhande aastase arenguloo vaatlemine aru saada, millisesse kurba seisu oli eesti rahvas okupatsiooniajal viidud. Eestlased olid kaotamas oma   põlist maad. Muinasteaduse parimate teadmiste koondaja - „Eesti esiajalugu“, aitas süvitsi oma maad ja rahvast tundma õppida. Tänu teose vahendusel omandatud teadmistele näen tänaseni maastikke teise pilguga – aiman tänapäevasuse varjust vanu külakohti, ohvrikive ja hiisi. Eesti  linnuste võrgustik on  mul tänaseni peas. Muinasteadus annab möödunud sajanditele linnulennulise vaate, pikendades ajalootelge tuhandeid aastaid, mil kirjalikke allikaid veel ei olnud. 

Raamatukogud ergastavad vaimu, võimaldades vaid kätt sirutades osa saada maailmakultuuri parimatest saavutustest, mõistagi ka suurepärastest ajalooraamatutest. 

19. sajandi lõpus oli eesti rahva lugemisoskus vene impeeriumi rahvaste hulgas kõrgeim, ent Itaalias tegeleti veel 1950ndatel aastatel kirjaoskamatuse probleemiga. Seetõttu on suureks väljakutseks, kas lugemiskire poolest kuulsad eestlased suudavad tänapäeva nutistuvas maailmas säilitada maailma esilugejate staatust.  

            

Labels:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

RIINA VEIDENBAUM, Rakvere Vabaduse kooli direktor

Minu kodus on alati olnud palju raamatuid ja mulle meeldib lugeda. Alates lugema õppimisest kuni tänaseni on olnud mitmeid raamatuid, mis on eriliselt mind mõjutanud. Kuna neid raamatuid ja luuletusi on olnud läbi aastate mitmeid, vajas ettepanek jagada Eesti raamatu aastaga seoses oma soovitust, põhjalikku kaalumist.  Valisin Oskar Lutsu aegumatu „Kevade“ - raamatu, mida soovitan lugeda kõigil tänastel ja tulevastel õpilastel. Ka täiskasvanutel tasub uuesti kätte võtta Eesti kirjanduse kuldvaramusse kuuluv teos.  „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“ on ilmselt üks neist lausetest, mida teab peast igaüks, kes Eesti kirjandusega tuttav on.  Olen terve elu olnud seotud haridusvaldkonnaga. Minu soov õpetajaks õppida sai alguse tänu minu väga heale eesti keele ja kirjanduse õpetajale Ingrid Jõelaidile ja samas ka Oskar Lutsu „Kevade“ õpetaja Laurile. Nii minu õpetaja Ingrid kui ka õpetaja Laur olid oma tasakaalukuses, igat õpilast märkavate ja parima...
Postita kommentaar
loe edasi »

MAIDO NÕLVAK, Rakvere vallavanem

Kui ma selle üleskutse sain, tuli mul esimesena meelde aastaid tagasi loetud ajakirjaniku Rein Siku raamat „Kümme juhtumit, mis vapustasid reporterit ehk kuidas kirjutada head reportaaži“ . Eriti meenub esimene lugu, kus reporter käis Pühajärve kalapüügivõistlusel reportaaži tegemas. Aga kuidas leida lugejale juba aastaid kestnud üritusest selline vaatenurk, mida pole veel kogetud? Lahendus oli minu jaoks meeldejääv. Reporter kehastus oma vaimus ja kirjatöös üheks täiesti tavaliseks Pühajärve kiisaks ning kirjutas loo kiisa vaatenurgast, vaadates toimuvat järvejää alt. Ka teiste lugude vaatenurgad olid väga huvitavad. Aga, et põnevust säilitada tuleb teil endal see raamat läbi lugeda.  Neid lugusid ja õpetusi lugedes tabasin end mõttelt, et samu näpunäiteid, mida on vaja hea reportaaži tegemiseks, saab kasutada ka kõnede ja koolituste ettekannete koostamisel ning esitamisel, mida minul üsna tihti ette tuleb. Reportaaž peaks olema selline, mis teeb Eestimaa veidi ilusamaks, paremaks...
Postita kommentaar
loe edasi »

KALJU SAABER, kirjanik

Ma ei sündinud raamaturiiulite vahele nagu paljud minu põlvkonnakaaslased linnas. Minu sünnikodus Kalmu talus Inju metsanurgas oli ehk pisut üle meetri jagu juturaamatuid, ladina ja gooti tähed läbisegi. Ja mina, pisut alla meetri mees, pidasin seda siis suureks varanduseks, lausa leitud rahapajaks, sest naabertalus polnud sedagi. Seal oli puskarivabrik. Kui ma kord metsa magama jäin ja mind laternavalgel üles leiti, oli mul ka siis üks raamat kaasas. Milline just, seda ei mäleta. Võis olla Oskar Lutsu „Kevade” või Irma Truupõllu „Rohelise Päikese Maa” . Elu jooksul lisasin sellele „jooksvale meetrile” omalt poolt poole jagu juurde, mu poeg on jõudnud lisada tõlgete näol ingliskeelsest keeleruumist tublisti rohkemgi. See oleks nagu emakeelsest kirjasõnast Suure Hiina müüri ladumine, mis on nüüdseks meil kestnud juba pooltuhat aastat. Ja kui hästi läheb, kui jääme ellu, ega see töö lõppegi, sest inimene on nõnda kord loodud. Olgem kõik neil ohtlikel aegadel selle üle uhkemad kui kunagi...
Postita kommentaar
loe edasi »