Minu lapsepõlve lemmikraamat on Heljo Männi „Oakene“. See on täis toredaid ja rõõmsaid luuletusi, mille maailmas ma justkui ise toimetanuks. Luuletus Mäidust, kes tahab iseseisvalt lusikaga putru süüa ja kes lõpuks saabki sellega hakkama, kuigi on taburetist pisem, on siiani jõuluvana ees mu leivanumber! Või lugu lapsest, kes käis vannis ja oma varbaid kokku loeb, saades neid sada – no kas pole vahva.
Üks päris isevärki raamat lapsepõlvest siis veel. Need olid karikaturist Romulus Tiituse lood Toslemist – „Nokk kinni, saba lahti“. See oli üks imelik tegelane följetonidest ja siiani ma ei tea, mis mind lapsena neis lugudes köitis ja kas ma kõigest ka aru sain, aga lugesin ja itsitasin.
Tammsaarest ei saa üle ega ümber. Ma olin varateismeline, kui lugemislauale ilmus „Tõde ja õigus“. Lugesin lakas ja mulje on siiani väga elav, mäletan, kuidas nutsin Krõõda surma puhul. Praegu sellest kirjutades tahan öelda, et kõige olulisem pole mitte I, vaid V osa. Kui Andrest on ikka peetud tegelaseks, kelle käitumise motiivid on arusaamatud, keda peetakse kurjaks naisepeksjaks (seda ta ju ka on!), vahest koguni mõttetult kiuslikuks, siis viimane, V osa annab meile mehe, kelle elu- ja valutarkus on mõõtmatu. On liigutav, kuidas vana Andres vaatab õunapuuõit ja jagab oma maailma. Jah, minevikku see olematuks ei tee, aga selles osas saab ka selgeks, miks on ta oma elu elanud just nii, nagu ta elas. See läheb hinge. Paratamatult. Ja siit loodetavasti selgub ka Tammsaare aegumatus.
Jaan Kross otsis ja leidis meie ajaloost inimesi, kes vaimult ja tegudelt võimsad. Kui nad said kirjasõnasse pandud, oleme lugejatena tunnistajad, mida nad kogesid, millega võitlesid ning kas ja kuidas oma eesmärke täitis. Olen „Keisri hullu“ lugenud kordi ja kordi. Teos näitab meile, kui raske, aga kui oluline on tõe nimel elada, kannatada ja lõpuks ka surra. Ja eriti siis, kui põhimõtetest kinni hoidmine teeb haiget neile, kes armsad, kellest ka ilma võib jääda. Ehk saab selles raamatus aimu, mis on inimeseks olemise suurus? Kirjanik jätab peategelase surma osas otsad lahti ja see on eriti intrigeeriv, teatmeteostes antud enesetapp tundub olevat liiga lihtne lahendus.
Et kõik ära rääkida nii, nagu on, peab tunnistama Jaan Rannapi erilist sooja huumorit, sest kõik tema lasteraamatud on seda tihedasti täis. Välja valisin lemmikutest ühe teismelisest poisist kirjutatud kogumiku „Agu Sihvka annab aru“. (Tänasele lugejale: sihvka on päevalilleseeme!) No Agu Sihvka on tegelane, kes omal ajal ei jätnud kedagi külmaks. Tänasesse päeva pole tal asja, sest pioneeriaastad on igand, kuid arvan, et nii mõnigi teismeline sai sellest vahvast poisist abi. Nüüdses nutimaailmas oleks justkui ka agusihvkalik seltskondlik toimetamine, aga tänapäeval on see pigem kuri ärapanemine kui muhe kambavaim, mis tollal valitses.
Lilli Prometi „Primavera“ on nn punase aja raamat ja ehk hirmutab see tänapäevase lugeja eemale. Sellele ei pea mõtlema, sest tegemist on imeilusa armastuslooga, kuhu mahub ka kunstiajalooline rännak Itaalia renessanssi. Suur sõda on tuntavalt sees, ka toimepandud jäledused, aga lugeja peaks keskenduma hoopis sellele, kui valus on mõelda kaotatud noorusele ja kuidas minevikku tagasi pöörata ei saa. Karikatuurne venelannast proua on boonus, lisades teosesse iroonilist vürtsi.
Mari Tarand kirjutas raamatu „Ajapildi sees“ oma vennast Juhan Viidingust. Ei autor ega teose peategelane vaja vist erilist tutvustamist – mõlemad eestlastele ühtviisi tuntud ja armsad. Eluloolisi mälestusi ilmub aeg-ajalt ikka ja need on kaasaja tunnetamiseks lugejatele alati olnud olulised. Mis köidab loo juures, on see, kui suure südamesoojusega meie esipoeedist on räägitud. Selge(ma)ks saab, kui keeruline oli tal elada omas ajas ja mis andis ta luulele elu ning sisu. Mari Tarand on lugeja kõrval oma vaikse sisendusjõuga kogu aeg, andes märku, kui habras on looja maailm ja kuidas kujuneb elutunnetus. Selle mälestusraamatu juurest pole raske jõuda Üdi/Viidingu luuleni ja olla tänulik osanik.
Mälestusi on hariv lugeda, sest need kirjapanduna on ajalugu. Ja kui too, kes oma mälestusi jagab, määrab midagi ka kirjandusmaailmas, siis on lugemine mitmekordne lõbu. Just niimoodi on lood Oskar Lutsuga. Muidugi on tema puhul olulised „Kevade“ ja „Kapsapea“, aga mälestuste raamatud võiksid olla ka lugemislaual. Neist kumab ääretu soojus, helgus ja elutarkus. Oskar Luts armastas oma vanaema, varalahkunud väikevenda, Kuremaa järve ja sellest kõigest ta kirjutabki, või pigem võtab lugeja käekõrvale ja vestab oma lapsepõlve, poisiea, koolipoisi, apteekri ja sõja-aastate aegadest. Ja teda võib lõputult kuulata!
Midagi lutsulikku on tabanud ka Andrus Kivirähk, kes samuti vestab lugusid, mõned neist fantaasiarikkamad kui teised. „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust“ on just selline raamat, mille võinuks kirjutada Oskar Luts. Samasugune muhe huumor, inimeste tundmine ja oma tegelaste armastamine kajab vastu ja minu mäletamist mööda on Kivirähk Lutsu oma eeskujuks pidanud küll. Sellest raamatust on pärit umbes seesugune lause, et sai nutta ja naerda, päris elus see ju niimoodi käibki.
Niisugune sai põgus ülevaade ja sellisena seda tulebki võtta. Kohustuslikuks ei tee seda kellelegi, on vaid minu mälestused lugemisest.
Kommentaarid
Postita kommentaar