Otse põhisisu juurde

MART AUS, Rakvere Muusikakooli direktor ja orkestrijuht

Soovin jagada lugemiskogemust, millest on nüüdseks möödas ligikaudu kümme aastat. Raamatut lugedes olin ma muusikaüliõpilane Belgias, Antwerpeni Konservatooriumis. Välismaal õppides oli aega lugeda ja tegeleda pea kõigega mida hing ihkas. 

Raamat mida teiega jagan on antud välja Eesti Päevalehe raamatusarjas Eesti mälu ja koondab endas kahte Dagmar Normeti kirjutatud mälestusteraamatut - esimene neist “Avanevad uksed” ja teine “…ainult võti taskus”. Normeti ühiste kaante vahel ilmunud mälestused kannavad endas 1920-ndatel Eestis sündinud põlvkonna saatust, kus lapsepõlv möödus iseseisvas ja maailmale avarduvas riigis, kuni algas sõda ja maakera pöörati itta. 

Raamatus keskendub peategelane oma eluvalikute ja suhete analüüsimisele, otsides vastuseid küsimusele, mis on tõeline õnn ja rahu. Peategelane seisab silmitsi otsusega, kas avada uusi „uksi“, mis toovad muutusi tema ellu, või jääda rahulikumalt oma igapäevasesse rutiini. Teos räägib ka inimestevaheliste suhete keerukusest, õpetades, et meie valikud, mõtted ja suhtumine viivad meid kas edasi või jäädvustavad meid justkui kinniolekusse. 

Raamat kutsub mõtlema sellele, kuidas sisemine kasv ja teadlikkus võivad avada uusi uksi, kui oskame neid õigesti kasutada. Ka mina olin oma eluga hetkes kus pidin tegema olulisi ja tugevalt minu edasist elu mõjutavaid valikuid - kas jääda elama Belgiasse või siirduda tagasi koju. Teisalt oli ka lihtsalt huvitav lugeda sellest, milline oli elu pea sada aastat tagasi ja kui rängalt mõjutas sõda inimeste elusid. 

Foto: Jaan Krivel



Labels:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

RIINA VEIDENBAUM, Rakvere Vabaduse kooli direktor

Minu kodus on alati olnud palju raamatuid ja mulle meeldib lugeda. Alates lugema õppimisest kuni tänaseni on olnud mitmeid raamatuid, mis on eriliselt mind mõjutanud. Kuna neid raamatuid ja luuletusi on olnud läbi aastate mitmeid, vajas ettepanek jagada Eesti raamatu aastaga seoses oma soovitust, põhjalikku kaalumist.  Valisin Oskar Lutsu aegumatu „Kevade“ - raamatu, mida soovitan lugeda kõigil tänastel ja tulevastel õpilastel. Ka täiskasvanutel tasub uuesti kätte võtta Eesti kirjanduse kuldvaramusse kuuluv teos.  „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“ on ilmselt üks neist lausetest, mida teab peast igaüks, kes Eesti kirjandusega tuttav on.  Olen terve elu olnud seotud haridusvaldkonnaga. Minu soov õpetajaks õppida sai alguse tänu minu väga heale eesti keele ja kirjanduse õpetajale Ingrid Jõelaidile ja samas ka Oskar Lutsu „Kevade“ õpetaja Laurile. Nii minu õpetaja Ingrid kui ka õpetaja Laur olid oma tasakaalukuses, igat õpilast märkavate ja parima...
Postita kommentaar
loe edasi »

MAIDO NÕLVAK, Rakvere vallavanem

Kui ma selle üleskutse sain, tuli mul esimesena meelde aastaid tagasi loetud ajakirjaniku Rein Siku raamat „Kümme juhtumit, mis vapustasid reporterit ehk kuidas kirjutada head reportaaži“ . Eriti meenub esimene lugu, kus reporter käis Pühajärve kalapüügivõistlusel reportaaži tegemas. Aga kuidas leida lugejale juba aastaid kestnud üritusest selline vaatenurk, mida pole veel kogetud? Lahendus oli minu jaoks meeldejääv. Reporter kehastus oma vaimus ja kirjatöös üheks täiesti tavaliseks Pühajärve kiisaks ning kirjutas loo kiisa vaatenurgast, vaadates toimuvat järvejää alt. Ka teiste lugude vaatenurgad olid väga huvitavad. Aga, et põnevust säilitada tuleb teil endal see raamat läbi lugeda.  Neid lugusid ja õpetusi lugedes tabasin end mõttelt, et samu näpunäiteid, mida on vaja hea reportaaži tegemiseks, saab kasutada ka kõnede ja koolituste ettekannete koostamisel ning esitamisel, mida minul üsna tihti ette tuleb. Reportaaž peaks olema selline, mis teeb Eestimaa veidi ilusamaks, paremaks...
Postita kommentaar
loe edasi »

KALJU SAABER, kirjanik

Ma ei sündinud raamaturiiulite vahele nagu paljud minu põlvkonnakaaslased linnas. Minu sünnikodus Kalmu talus Inju metsanurgas oli ehk pisut üle meetri jagu juturaamatuid, ladina ja gooti tähed läbisegi. Ja mina, pisut alla meetri mees, pidasin seda siis suureks varanduseks, lausa leitud rahapajaks, sest naabertalus polnud sedagi. Seal oli puskarivabrik. Kui ma kord metsa magama jäin ja mind laternavalgel üles leiti, oli mul ka siis üks raamat kaasas. Milline just, seda ei mäleta. Võis olla Oskar Lutsu „Kevade” või Irma Truupõllu „Rohelise Päikese Maa” . Elu jooksul lisasin sellele „jooksvale meetrile” omalt poolt poole jagu juurde, mu poeg on jõudnud lisada tõlgete näol ingliskeelsest keeleruumist tublisti rohkemgi. See oleks nagu emakeelsest kirjasõnast Suure Hiina müüri ladumine, mis on nüüdseks meil kestnud juba pooltuhat aastat. Ja kui hästi läheb, kui jääme ellu, ega see töö lõppegi, sest inimene on nõnda kord loodud. Olgem kõik neil ohtlikel aegadel selle üle uhkemad kui kunagi...
Postita kommentaar
loe edasi »