Otse põhisisu juurde

INNA GRÜNFELDT, ajakirjanik

Raamatuid, nii proosat kui ka luulet, millel on olnud ja on oluline roll, on palju. Mõni on sööstnud vaimuellu kui sähvatus, mõni hiilinud kui leebe laine. Kirjasõna kui kujutelmade lõputu allikas on pannud nutma ja naerma, avardanud pilku ja tundespektrit. Kui mõelda ainuüksi luuletustele, mis kerkivad mälust mõnel olulisel hetkel, või proosateostele, mida olen aina uuesti lugenud, tundub võimatu valida kogu vaimustavast eesti kirjanduse varamust üks teos ... 

Muudan siis vaatenurka.

Kui kirjasõna on olnud mu sõber ilmselt sünnist saati, siis huvi kunsti vastu äratas Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsed jutud". Käisin, raamat kaenlas, vanaema sabas ja nuiasin, et ta mulle ette loeks. Enamasti luges, aga alati polnud aega. Siis vaatasin raamatu müstilisi, fantaasiaküllaseid, detailirohkeid ja võimsaid pilte, millest õhkus seletamatut ürgsust, müstikat ja salapära. Kui lugema õppisin, leidsin piltide alt nime G. Reindorff. 

Harjusin uurima, kes on raamatusse pildid teinud, ja milliseid tundeid need minus tekitavad. Tunded võisid olla vastakad. Olid lemmikud, kelle pilte püüdsin isegi järele joonistada, ja kunstnikke, kelle pildid ärritasid ja mille hingelist seost tekstiga ma ei tabanud. Kunstinäitusele jõudmiseni jäi siis veel õige mitu aastat. 

Labels:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

RIINA ROHTUNG, endine emakeeleõpetaja ja kirjanduse sõber

Päris raske on valida sellist kõige-kõige raamatut, eriti veel siis, kui lugemine muutus harjumuseks üsna varakult. Selge siis, et seda, mis meeldi(s)(b), oli/on ikka päris palju. Aga teen valiku sellest hoolimata. Meenutused on hüplevad, keksides ühelt teoselt teisele, aga kokku peaks saama pildi sellest, mis mind puudutanud ja mis jääb oluliseks. Minu lapsepõlve lemmikraamat on Heljo Männi „Oakene“ . See on täis toredaid ja rõõmsaid luuletusi, mille maailmas ma justkui ise toimetanuks. Luuletus Mäidust, kes tahab iseseisvalt lusikaga putru süüa ja kes lõpuks saabki sellega hakkama, kuigi on taburetist pisem, on siiani jõuluvana ees mu leivanumber! Või lugu lapsest, kes käis vannis ja oma varbaid kokku loeb, saades neid sada – no kas pole vahva. Üks päris isevärki raamat lapsepõlvest siis  veel. Need olid karikaturist Romulus Tiituse lood Toslemist – „Nokk kinni, saba lahti“ . See oli üks imelik tegelane följetonidest ja siiani ma ei tea, mis mind lapsena neis lugudes köitis ja ...
Postita kommentaar
loe edasi »

IVO LEEK, harrastusnäitleja ja harrastusteatri juht

Mind on koolipõlvest saati jäänud heas mõttes kummitama August Kitzbergi näidendid "Libahunt" ja "Kauka jumal" . Mõlemad lood annavad hea ülevaate, kuidas elas Eesti rahvas 100 ja rohkem aastat tagasi, millised olid selle aja inimeste mured ja rõõmud.  “Libahundi” puhul puudutas mind väga ülekohus ja sallimatus, mis sai osaks * Tiinale. “Kauka jumala” puhul jäi tugevalt meelde Mogri Märdi egoism ja ahnus. Mõlemad lood lõppevad kahetsustega. Olgugi, et lood on kirjutatud üle saja aasta tagasi, on ka tänapäeval inimesed oma loomult ikka samasugused. Seepärast on kasulik lugeda head raamatut ja sealt kaasa võtta endale mõned kogemused ja tarkused. Pean tõdema, et olen peas juba mõnda aega keerutanud mõtet tuua lavale lugu “Kauka jumal” - seda Väikese Karakteri noortega. Näis… Soovitus.  Lugege ikka näidendeid ka!
Postita kommentaar
loe edasi »

Einar Vallbaum, Viru-Nigula vallavanem

Seiklused algavad meie fantaasiates. Võiks öelda, et minu maailma ja vaadet või isegi maailmavaadet kujundasid nooruspõlves loetud teosed sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt”*, luues võimaluse mõista, mis on õige ja mis vale, mida tähendab õilsus, vaprus, kindlameelsus ja mida nende vastandid. Igal seiklusel või lool on lisaks põnevusele ka varjatud sõnumid või õpetlikud nõuanded eluks, mis inimest kujundavad, vormivad või suunavad.  Sarjas avaldatud lood suudavad viia mõtted ja kujutlused kaugetesse paikadesse ning kaasa teha Huckleberry Finni ja Tom Sawyeri, kolme musketäri, kuningas Saalomoni  ja  Nils Holgerssoni seiklusi. Sellised teosed pakuvad olulisi elutarkusi – kuidas mõista maailma ja iseennast, kuid ka seda, kuidas kasvatada uudishimu elu ja ümbritseva vastu.  Jules Verne Saladuslik saar, Peata ratsanik, Valgekihv, Tšingis-Khaan ja mongolid avardasid arusaama, et maailm on palju laiem ja mitmekesisem kui meie tolleaegne piiridega ja piiratud maailm...
Postita kommentaar
loe edasi »