Kui jätta kõik need noorsoojutustused ja kooli kohustuslik kirjandus kõrvale, siis just see romaan, mis oli pandud 1985. aastal pruunide kaante vahele Mati Undi „Valitud teoste“ sekka, on olnud mu suurimaks suunamudijaks, nagu praegu on tavaks öelda.
Tol ajal muidugi sellist väljendit ei tuntud, aga kõige selle kirjeldamiseks polegi suuri sõnu vaja, sest ainuüksi praegugi (40 aastat hiljem!), viib see teos mind magusasse nostalgiasse.
Ja võttes kätte selle - juba karvaseks kulunud kaantega – raamatu, kõlab kõik nõnda, justkui paneks plaadimängijasse ükskõik, millise biitlite albumi.
Siinkohal pole mõtet tolle Mati Undi esikteose, mille autor ise on nimetanud „naiivseks romaaniks“, sisu ümber jutustada, kuid omaette tähenduslik on tõik, et autori alter ego kannab nime Aarne. Kuid see on pigem juhuslik ja ebaoluline detail.
Olles ise oma raamatuid ajas ja ruumides sorteerinud tähtsamate ja vähemtähtsamate järjekorda, on just see „Mati Undi Kogutud teosed 1“ alati Piibli, Hesse ja omaenda tagasihoidliku luulevihiku kõrval olulisemal kohal.
Ehkki „kollase kassi“ lugu on kirja pandud 4-5 aastat enne minu sündi (või just seepärast), tajun ma sealses pisut närviliseski või hakkivas keelekasutuses just sama, mida kohtasin laulva revolutsiooni ajal ajakirjas „Vikerkaar“ või nüüd suhteliselt uue lainena taas peale tulnuna. See on minu jaoks lihtne, arusaadav ja kõnetav. Ja sel moel sugestiivne ning kodunegi.
Mati Undi kirjanikutalendi austajana olin isegi pisut pettunud, et temas heidelnud võitluses kirjaniku ja lavastaja vahel, sai lõpuks võitu viimane.
Oi, siiski oli mul au loojaga kohtuda ka siin - Rakveres, kui ta lavastas millenniumivahetuse paiku Pikas tänavas võrratut „Majahoidjat“. Kes oleks võinud seda tõsiasja uskuda, kui neelasin keskkoolipoisina maalt linna läinud noore Mati Undi meeleolusid eneseotsingutes läbi oma minategelase ühes mu lemmikromaanis…
Kommentaarid
Postita kommentaar