LIISA PUUSEPP, Rakvere Riigigümnaasiumi direktor

Lugemine ei ole minu jaoks olnud võõras tegevus – kodus olevate raamatute hulk toetas nii lapsepõlves kui ka nüüd vägagi lugemishuvi. Lapsena sukeldusin enamasti seiklusraamatutesse ja mingil hetkel ma lugesin nii palju, et isetehtud taskulambiga (kandiline patarei ja pisike lambipirn) olin teki all koos raamatutega. Seikluste kõrval olid ka raamatud loodusest – Fred Jüssi „Räägi mulle rebasest“ ja Viktor Masing „Sinasõprus tammega“, tolleaegseid noorteentsüklopeediaid (ENEKE) võtsin ka lugeda. 

Koolis tuli lugeda ka selliseid raamatuid, mis lugemise hetkedel väga ei köitnud. Ilmselt tekitas selle tunde paljuski ka see, et ma ei mõistnud päriselt, miks üks või teine raamat vajalik on ning kuidas koolitunnis seda tagasisidestada tuli – sees oli ilmselt teatud kohustusliku kirjanduse eelhäälestus. Nii näiteks olen jõudnud Juhan Liivi teoste mõistmiseni alles täiskasvanueas.

On olnud palju raamatuid, mis on silmi avanud ning mingeid mõtteid paika loksutanud, midagi sellist, mis otseselt elu oleks muutnud, vist ei olegi. Ma loen praegu ja lugesin ka teismelisena palju luulet. Juba siis olid Doris Kareva, Artur Alliksaare ja Hando Runneli luuletused need, mida aina ja aina lugesin. Mäletan ka ühte Aita Kivi väikest luuleteost. Nüüd on autorite nimekiri oluliselt pikem, julgen soovitada Marge Pärnitsa ja Kristiina Ehini luuletusi. Kuna on Ott Arderi sünniaastapäev tulemas, siis taasavastan praegu tema luulet. 

Tudengina (loodusteadused) palju aega ilukirjanduse jaoks ei jäänud, kuid õnneks oli eriala kirjanduse hulgas ka palju sellist, mis kõnekad ja väga puudutavad. Kusjuures oma esimese kursusetöö tegin reisikirjadest - just sellest, kuidas reisikirjades maastike ning looduse ajalist ja ruumilist muutumist kirjeldatakse. Mu uurimistöö oli seotud Eesti autorite lugudega Siberis. Reisikirju loen siiani naudinguga, ennekõike loodusmatkadest. Ülikoolis loodusteadustega risti ja põiki seotuna olles ning mineviku loodusolusid uurides lugesin romaanisarja „Tõde ja õigus“ esimese osa uuesti läbi just selle eesmärgiga, et märgata, kuidas on selles kirjeldatud loodust ning ilmastikuolusid. Ja kui veel häid näiteid tuua, siis biosemiootikutest on vaieldamatu lemmik Kalevi Kull.

Ilmselgelt on suur väljakutse leida lugemishetki. Rakvere Riigigümnaasiumis tegutseb raamatuklubi ja see tõukab mõnusalt tagant. Hetkel loen Indrek Harglat mõrvamüsteeriume. Viimase aja kuumemad ja tuntumad Mikseri, Vadi ja Ehini teosed on loetud. Ja ikka ja jälle jõuan luuletusteni. Oma raamaturiiuli eestipärase sisu üle olen väga uhke ja see täieneb ja see rikastab.

Foto: Kristel Karjane