Kirjanik arutleb küsimuse üle, mis on inimese kodu. Kas päriskodu asub väljaspool inimest või inimese enda sees. Mille järgi me määratleme kodu, kas kodus saab olla ka kusagil mujal. Milliseid tundeid tekitab uuesti kohtumine linnaga, kus viibisid 25 aastat tagasi?
Õnnepalu nimetab Pariisi Linnaks, sinna ta meid endaga kaasa kutsub. Otsima kodus olemise tunnet paigas, mis ajutiselt on saanud omaks, väljuma mugavustsoonist. Saama osaks sellest Linnast, tema ajaloost ja argipäevast.
Õnnepalu rahulikud kirjeldused, filosoofilised arupidamised iseenda ja maailma või üldse elu kui niisuguse üle on kaasahaaravalt inimlikud. Kuidagi enesele märkamatult ma mitte ainult ei naudi loetavat, vaid viibin koos raamatu autoriga Pariisis, astun varjuna nendel ajaloolistel vanadel tänavatel, tunnen tuules põuaseid lõhnu ja näen ruttamas inimesi, keda ta kohtab oma hommikustel jalutuskäikudel. Pariis pakub võimalusi ja lugusid.
Õnnepalu stiili erilisus tuleb esile läbi sügavamate mõttehoovuste, mis korduval lugemisel avavad loetu sisus täiesti uusi vaatenurki. Autori väljenduslaad ja teksti lihtsus on geniaalne oma mõttetiheduses. Tõnu Õnnepalu raamatuid on inspireeriv kätte võtta, need kutsuvad meid kaasa imelisele teekonnale küsimusi esitades ja vastuseid otsides. Kaheldes, mõtiskledes ja arutledes elu toimimise ja inimeseks olemise üle. Väga otsekoheselt ja ausalt.
„Pariis“ on raamat, mis jääb minuga.
Kommentaarid
Postita kommentaar