Otse põhisisu juurde

TIIU VEERSALU, kunstnik ja kunstiõpetaja

Tõnu Õnnepalu "Pariis" (triloogia „Mujal kodus“ esimene osa. Ilmunud 2019.a.) on raamat, mida olen mitmeid kordi lugenud, aga hoian ikka käeulatuses. Tõnu Õnnepalu raamatutes on see seletamatu miski, mis kutsub taas. Õnnepalu kirjutab nii, nagu seda oskab vaid Õnnepalu. Tema stiili tunneb eksimatult ära. 

Kirjanik arutleb küsimuse üle, mis on inimese kodu. Kas päriskodu asub väljaspool inimest või inimese enda sees. Mille järgi me määratleme kodu, kas kodus saab olla ka kusagil mujal. Milliseid tundeid tekitab uuesti kohtumine linnaga, kus viibisid 25 aastat tagasi? 

Õnnepalu nimetab Pariisi Linnaks, sinna ta meid endaga kaasa kutsub. Otsima kodus olemise tunnet paigas, mis ajutiselt on saanud omaks, väljuma mugavustsoonist. Saama osaks sellest Linnast, tema ajaloost ja argipäevast. 

Õnnepalu rahulikud kirjeldused, filosoofilised arupidamised iseenda ja maailma või üldse elu kui niisuguse üle on kaasahaaravalt inimlikud.  Kuidagi enesele märkamatult ma mitte ainult ei naudi loetavat, vaid viibin koos raamatu autoriga Pariisis, astun varjuna nendel ajaloolistel vanadel tänavatel, tunnen tuules põuaseid lõhnu ja näen  ruttamas inimesi, keda ta kohtab oma hommikustel jalutuskäikudel. Pariis pakub võimalusi ja lugusid.

Õnnepalu stiili erilisus tuleb esile läbi sügavamate mõttehoovuste, mis korduval lugemisel avavad loetu sisus täiesti uusi vaatenurki. Autori väljenduslaad ja teksti lihtsus on geniaalne oma mõttetiheduses. Tõnu Õnnepalu raamatuid on inspireeriv kätte võtta, need kutsuvad meid kaasa imelisele teekonnale küsimusi esitades ja vastuseid otsides. Kaheldes, mõtiskledes ja arutledes elu toimimise ja inimeseks olemise üle. Väga otsekoheselt ja ausalt.

„Pariis“ on raamat, mis jääb minuga.


Labels:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

RIINA VEIDENBAUM, Rakvere Vabaduse kooli direktor

Minu kodus on alati olnud palju raamatuid ja mulle meeldib lugeda. Alates lugema õppimisest kuni tänaseni on olnud mitmeid raamatuid, mis on eriliselt mind mõjutanud. Kuna neid raamatuid ja luuletusi on olnud läbi aastate mitmeid, vajas ettepanek jagada Eesti raamatu aastaga seoses oma soovitust, põhjalikku kaalumist.  Valisin Oskar Lutsu aegumatu „Kevade“ - raamatu, mida soovitan lugeda kõigil tänastel ja tulevastel õpilastel. Ka täiskasvanutel tasub uuesti kätte võtta Eesti kirjanduse kuldvaramusse kuuluv teos.  „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“ on ilmselt üks neist lausetest, mida teab peast igaüks, kes Eesti kirjandusega tuttav on.  Olen terve elu olnud seotud haridusvaldkonnaga. Minu soov õpetajaks õppida sai alguse tänu minu väga heale eesti keele ja kirjanduse õpetajale Ingrid Jõelaidile ja samas ka Oskar Lutsu „Kevade“ õpetaja Laurile. Nii minu õpetaja Ingrid kui ka õpetaja Laur olid oma tasakaalukuses, igat õpilast märkavate ja parima...
Postita kommentaar
loe edasi »

MAIDO NÕLVAK, Rakvere vallavanem

Kui ma selle üleskutse sain, tuli mul esimesena meelde aastaid tagasi loetud ajakirjaniku Rein Siku raamat „Kümme juhtumit, mis vapustasid reporterit ehk kuidas kirjutada head reportaaži“ . Eriti meenub esimene lugu, kus reporter käis Pühajärve kalapüügivõistlusel reportaaži tegemas. Aga kuidas leida lugejale juba aastaid kestnud üritusest selline vaatenurk, mida pole veel kogetud? Lahendus oli minu jaoks meeldejääv. Reporter kehastus oma vaimus ja kirjatöös üheks täiesti tavaliseks Pühajärve kiisaks ning kirjutas loo kiisa vaatenurgast, vaadates toimuvat järvejää alt. Ka teiste lugude vaatenurgad olid väga huvitavad. Aga, et põnevust säilitada tuleb teil endal see raamat läbi lugeda.  Neid lugusid ja õpetusi lugedes tabasin end mõttelt, et samu näpunäiteid, mida on vaja hea reportaaži tegemiseks, saab kasutada ka kõnede ja koolituste ettekannete koostamisel ning esitamisel, mida minul üsna tihti ette tuleb. Reportaaž peaks olema selline, mis teeb Eestimaa veidi ilusamaks, paremaks...
Postita kommentaar
loe edasi »

KALJU SAABER, kirjanik

Ma ei sündinud raamaturiiulite vahele nagu paljud minu põlvkonnakaaslased linnas. Minu sünnikodus Kalmu talus Inju metsanurgas oli ehk pisut üle meetri jagu juturaamatuid, ladina ja gooti tähed läbisegi. Ja mina, pisut alla meetri mees, pidasin seda siis suureks varanduseks, lausa leitud rahapajaks, sest naabertalus polnud sedagi. Seal oli puskarivabrik. Kui ma kord metsa magama jäin ja mind laternavalgel üles leiti, oli mul ka siis üks raamat kaasas. Milline just, seda ei mäleta. Võis olla Oskar Lutsu „Kevade” või Irma Truupõllu „Rohelise Päikese Maa” . Elu jooksul lisasin sellele „jooksvale meetrile” omalt poolt poole jagu juurde, mu poeg on jõudnud lisada tõlgete näol ingliskeelsest keeleruumist tublisti rohkemgi. See oleks nagu emakeelsest kirjasõnast Suure Hiina müüri ladumine, mis on nüüdseks meil kestnud juba pooltuhat aastat. Ja kui hästi läheb, kui jääme ellu, ega see töö lõppegi, sest inimene on nõnda kord loodud. Olgem kõik neil ohtlikel aegadel selle üle uhkemad kui kunagi...
Postita kommentaar
loe edasi »