Parimad hetked lugemiseks olid vihmased suvepäevad või talvised haiguspäevad, mis sundisid koolist koju jääma. Sidruniga ja suhkruga maitsestatud vesi või tee, pakk piparmündiküpsiseid ja hea raamat suutsid mind terveks päevaks paikseks muuta.
Nagu paljudel minuealistel poistel, ei kuulunud minu lemmikraamatud üldiselt kohustusliku kirjanduse nimekirja, vaid pigem sarjadesse “Seiklusjutte maalt ja merelt” või “Mirabilia”. Üsna varakult jõudis minuni ka “Šveijk”, mis on tõenäoliselt raamat, mida olen elu jooksul kõige rohkem kordi lugenud. Tänagi võtan selle aeg-ajalt kätte – kui argipäev absurdsena tundub, pakub Hašeki loodud maailm kiiret leevendust.
Üks lapsepõlve lemmikuid oli Riho Lahi “Värdi”, millest kujunes üks mu lapsepõlve lemmikraamatuid. Autori lapse- ja nooruspõlvest inspireeritud lood olid niisamagi põnevad lugeda, kuid eriliseks tegi raamatu see, et tegevus toimus mulle tuttavates kohtades Rakveres ja selle ümbruskonnas. See võis olla minu esimene kogemus, et raamatud ei räägi alati ainult kaugetel maadel elavate väljamõeldud tegelaste juhtumistest. Ma ise tundsin paljusid kohti ja ehitisi, millest raamatus juttu oli. Elasin peategelase lugudele siiralt kaasa ning põnevust lisasid Rakvere eelmise sajandi alguse olude võrdlused minu koolipõlve aegse Rakverega.
Neid ridu kirjutades tundub, et peaksin selle raamatu oma vanemate raamaturiiulist taas üles otsima, et mälu värskendada, ja näha mis on autori kirjeldatud paikadest tänaseks saanud.
Kommentaarid
Postita kommentaar