Otse põhisisu juurde

LAUR KALJUVEE, Rakvere abilinnapea

Kui mõtlen raamatukogule, kangastub mulle kohe minu lapsepõlve väike, kuid õdus Karepa raamatukogu. See maja jäi meelde lahke raamatukoguhoidja, kitsaste riiulivahede, perfokaartidel põhineva lugejapileti süsteemi ning erilise raamatukogu lõhnaga. Ka meie kodus oli väga palju raamatuid ja kulutasin lugemisele päris palju aega. Nii hulluks asjad siiski ei läinud nagu mu klassiõel Tiinal, kelle vanemad pidid raamatuid keldrisse lukustama hakkama, et laps liiga palju ei loeks. ☺ 

Parimad hetked lugemiseks olid vihmased suvepäevad või talvised haiguspäevad, mis sundisid koolist koju jääma. Sidruniga ja suhkruga maitsestatud vesi või tee, pakk piparmündiküpsiseid ja hea raamat suutsid mind terveks päevaks paikseks muuta.

Nagu paljudel minuealistel poistel, ei kuulunud minu lemmikraamatud üldiselt kohustusliku kirjanduse nimekirja, vaid pigem sarjadesse “Seiklusjutte maalt ja merelt” või “Mirabilia”. Üsna varakult jõudis minuni ka “Šveijk”, mis on tõenäoliselt raamat, mida olen elu jooksul kõige rohkem kordi lugenud. Tänagi võtan selle aeg-ajalt kätte – kui argipäev absurdsena tundub, pakub Hašeki loodud maailm kiiret leevendust.

Üks lapsepõlve lemmikuid oli Riho Lahi “Värdi”, millest kujunes üks mu lapsepõlve lemmikraamatuid. Autori lapse- ja nooruspõlvest inspireeritud lood olid niisamagi põnevad lugeda, kuid eriliseks tegi raamatu see, et tegevus toimus mulle tuttavates kohtades Rakveres ja selle ümbruskonnas. See võis olla minu esimene kogemus, et raamatud ei räägi alati ainult kaugetel maadel elavate väljamõeldud tegelaste juhtumistest. Ma ise tundsin paljusid kohti ja ehitisi, millest raamatus juttu oli. Elasin peategelase lugudele siiralt kaasa ning põnevust lisasid Rakvere eelmise sajandi alguse olude võrdlused minu koolipõlve aegse Rakverega. 

Neid ridu kirjutades tundub, et peaksin selle raamatu oma vanemate raamaturiiulist taas üles otsima, et mälu värskendada, ja näha mis on autori kirjeldatud paikadest tänaseks saanud.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

RIINA VEIDENBAUM, Rakvere Vabaduse kooli direktor

Minu kodus on alati olnud palju raamatuid ja mulle meeldib lugeda. Alates lugema õppimisest kuni tänaseni on olnud mitmeid raamatuid, mis on eriliselt mind mõjutanud. Kuna neid raamatuid ja luuletusi on olnud läbi aastate mitmeid, vajas ettepanek jagada Eesti raamatu aastaga seoses oma soovitust, põhjalikku kaalumist.  Valisin Oskar Lutsu aegumatu „Kevade“ - raamatu, mida soovitan lugeda kõigil tänastel ja tulevastel õpilastel. Ka täiskasvanutel tasub uuesti kätte võtta Eesti kirjanduse kuldvaramusse kuuluv teos.  „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“ on ilmselt üks neist lausetest, mida teab peast igaüks, kes Eesti kirjandusega tuttav on.  Olen terve elu olnud seotud haridusvaldkonnaga. Minu soov õpetajaks õppida sai alguse tänu minu väga heale eesti keele ja kirjanduse õpetajale Ingrid Jõelaidile ja samas ka Oskar Lutsu „Kevade“ õpetaja Laurile. Nii minu õpetaja Ingrid kui ka õpetaja Laur olid oma tasakaalukuses, igat õpilast märkavate ja parima...

MAIDO NÕLVAK, Rakvere vallavanem

Kui ma selle üleskutse sain, tuli mul esimesena meelde aastaid tagasi loetud ajakirjaniku Rein Siku raamat „Kümme juhtumit, mis vapustasid reporterit ehk kuidas kirjutada head reportaaži“ . Eriti meenub esimene lugu, kus reporter käis Pühajärve kalapüügivõistlusel reportaaži tegemas. Aga kuidas leida lugejale juba aastaid kestnud üritusest selline vaatenurk, mida pole veel kogetud? Lahendus oli minu jaoks meeldejääv. Reporter kehastus oma vaimus ja kirjatöös üheks täiesti tavaliseks Pühajärve kiisaks ning kirjutas loo kiisa vaatenurgast, vaadates toimuvat järvejää alt. Ka teiste lugude vaatenurgad olid väga huvitavad. Aga, et põnevust säilitada tuleb teil endal see raamat läbi lugeda.  Neid lugusid ja õpetusi lugedes tabasin end mõttelt, et samu näpunäiteid, mida on vaja hea reportaaži tegemiseks, saab kasutada ka kõnede ja koolituste ettekannete koostamisel ning esitamisel, mida minul üsna tihti ette tuleb. Reportaaž peaks olema selline, mis teeb Eestimaa veidi ilusamaks, paremaks...

KALJU SAABER, kirjanik

Ma ei sündinud raamaturiiulite vahele nagu paljud minu põlvkonnakaaslased linnas. Minu sünnikodus Kalmu talus Inju metsanurgas oli ehk pisut üle meetri jagu juturaamatuid, ladina ja gooti tähed läbisegi. Ja mina, pisut alla meetri mees, pidasin seda siis suureks varanduseks, lausa leitud rahapajaks, sest naabertalus polnud sedagi. Seal oli puskarivabrik. Kui ma kord metsa magama jäin ja mind laternavalgel üles leiti, oli mul ka siis üks raamat kaasas. Milline just, seda ei mäleta. Võis olla Oskar Lutsu „Kevade” või Irma Truupõllu „Rohelise Päikese Maa” . Elu jooksul lisasin sellele „jooksvale meetrile” omalt poolt poole jagu juurde, mu poeg on jõudnud lisada tõlgete näol ingliskeelsest keeleruumist tublisti rohkemgi. See oleks nagu emakeelsest kirjasõnast Suure Hiina müüri ladumine, mis on nüüdseks meil kestnud juba pooltuhat aastat. Ja kui hästi läheb, kui jääme ellu, ega see töö lõppegi, sest inimene on nõnda kord loodud. Olgem kõik neil ohtlikel aegadel selle üle uhkemad kui kunagi...