Otse põhisisu juurde

URMAS LENNUK, näitekirjanik ja Rakvere Teatri dramaturg, lavastaja

Mäletan väga selgelt seda talveõhtut, kui 80-date aastate lõpul võtsin kätte suitsupaberil lehed, millele oli kopeerpaberiga trükimasinal ümber trükitud Karl Ristikivi „Inimese teekond”. Nendes krabisevates lehtedes oli midagi keelatut ja salapärast. Suurest lugemisest narmendavate servadega ja rebenenud lehed lõhnasid sigaretisuitsu ning kohvi järele. Need viletsale paberile trükitud hägused värsiread tekitasid tookord arusaamise, et kõige suurem valu ei ole alati füüsiline nagu seni nooruse naiivsuses arvanud olin.

Tänaseks on luulekogust juba kaks kordustrükki välja antud, aga kummalisel kombel pole need luuletused ajas grammigi kulunud. Ühtlasi on tegemist ka ühe kõige terviklikuma luulekoguga üldse, millel on läbi erinevate teemade ja vormide oma selge sisu ja lugu nagu inimese elulgi. Selles on naeru, rõõmu, aga samas ka valu, igatsust ja ilmajäämist. Nagu päris elus.

Kindlasti on „Inimese teekond” üks selline raamat, mida lugemata pole ausal inimesel mõtet isegi mitte surra. Või nagu Ristikivi ise kirjutab: 

"Viibi veel, viibi! / Jäägu veel lootus / võllagi varjus, / et vahest käskjalg / vahusel hobusel / kihutab üles / keelatud klaasmäest / enne päikese loodet.” 

Ja lõpus võtab kõik tammsaarelikult kokku: 

„Kui nad istusid maha leiba võtma, / panid nad käed risti / nagu varjates, et need olid tühjad.”

Foto: Helen Solovjev




Labels:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

RIINA ROHTUNG, endine emakeeleõpetaja ja kirjanduse sõber

Päris raske on valida sellist kõige-kõige raamatut, eriti veel siis, kui lugemine muutus harjumuseks üsna varakult. Selge siis, et seda, mis meeldi(s)(b), oli/on ikka päris palju. Aga teen valiku sellest hoolimata. Meenutused on hüplevad, keksides ühelt teoselt teisele, aga kokku peaks saama pildi sellest, mis mind puudutanud ja mis jääb oluliseks. Minu lapsepõlve lemmikraamat on Heljo Männi „Oakene“ . See on täis toredaid ja rõõmsaid luuletusi, mille maailmas ma justkui ise toimetanuks. Luuletus Mäidust, kes tahab iseseisvalt lusikaga putru süüa ja kes lõpuks saabki sellega hakkama, kuigi on taburetist pisem, on siiani jõuluvana ees mu leivanumber! Või lugu lapsest, kes käis vannis ja oma varbaid kokku loeb, saades neid sada – no kas pole vahva. Üks päris isevärki raamat lapsepõlvest siis  veel. Need olid karikaturist Romulus Tiituse lood Toslemist – „Nokk kinni, saba lahti“ . See oli üks imelik tegelane följetonidest ja siiani ma ei tea, mis mind lapsena neis lugudes köitis ja ...
Postita kommentaar
loe edasi »

IVO LEEK, harrastusnäitleja ja harrastusteatri juht

Mind on koolipõlvest saati jäänud heas mõttes kummitama August Kitzbergi näidendid "Libahunt" ja "Kauka jumal" . Mõlemad lood annavad hea ülevaate, kuidas elas Eesti rahvas 100 ja rohkem aastat tagasi, millised olid selle aja inimeste mured ja rõõmud.  “Libahundi” puhul puudutas mind väga ülekohus ja sallimatus, mis sai osaks * Tiinale. “Kauka jumala” puhul jäi tugevalt meelde Mogri Märdi egoism ja ahnus. Mõlemad lood lõppevad kahetsustega. Olgugi, et lood on kirjutatud üle saja aasta tagasi, on ka tänapäeval inimesed oma loomult ikka samasugused. Seepärast on kasulik lugeda head raamatut ja sealt kaasa võtta endale mõned kogemused ja tarkused. Pean tõdema, et olen peas juba mõnda aega keerutanud mõtet tuua lavale lugu “Kauka jumal” - seda Väikese Karakteri noortega. Näis… Soovitus.  Lugege ikka näidendeid ka!
Postita kommentaar
loe edasi »

Einar Vallbaum, Viru-Nigula vallavanem

Seiklused algavad meie fantaasiates. Võiks öelda, et minu maailma ja vaadet või isegi maailmavaadet kujundasid nooruspõlves loetud teosed sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt”*, luues võimaluse mõista, mis on õige ja mis vale, mida tähendab õilsus, vaprus, kindlameelsus ja mida nende vastandid. Igal seiklusel või lool on lisaks põnevusele ka varjatud sõnumid või õpetlikud nõuanded eluks, mis inimest kujundavad, vormivad või suunavad.  Sarjas avaldatud lood suudavad viia mõtted ja kujutlused kaugetesse paikadesse ning kaasa teha Huckleberry Finni ja Tom Sawyeri, kolme musketäri, kuningas Saalomoni  ja  Nils Holgerssoni seiklusi. Sellised teosed pakuvad olulisi elutarkusi – kuidas mõista maailma ja iseennast, kuid ka seda, kuidas kasvatada uudishimu elu ja ümbritseva vastu.  Jules Verne Saladuslik saar, Peata ratsanik, Valgekihv, Tšingis-Khaan ja mongolid avardasid arusaama, et maailm on palju laiem ja mitmekesisem kui meie tolleaegne piiridega ja piiratud maailm...
Postita kommentaar
loe edasi »