Otse põhisisu juurde

TIINA MÄLBERG. Rakvere Teatri näitleja

Tiina Mälberg. Foto: S. Izjuganov
Tõnu Õnnepalu ütleb oma raamatus "Mandala", et tõeliselt avaneb, saab tuttavaks raamat alates neljandast lugemiskorrast. Esimene lugemine on vaid põgus, pealiskaudne tutvus, sa saad aimu loo sündmustikust. Teisel lugemisel saad juba pöörata tähelepanu erinevatele kihtidele, millest autor oma loo on ehitanud. Kolmas lugemine annab võimaluse autori stiili nautimiseks ja alles neljas kord loosse sukeldudes saab ta sind tõeliselt kõnetada, avaneb kõik see, mis just sulle ses raamatus olulist on.

Näitlejana mõistan ma sellist arusaama vägagi - ka minu igapäevatöö on (näidendi) tekstide ikka uuesti ja uuesti üle lugemine, kiht-kihilt avamine, sõnade sisse ja taha peidetud elu, emotsioonide, mõtete avastamine. Kuna aga seesugune süvenev lugemine on väga aeganõudev, ei loe ma üldiselt just palju. Veelvähem on mul võimalust lihtsalt mõnd raamatut mitu korda lugeda.

Seda enam on rõõm, et olen töö tõttu - audioraamatute salvestuseks - sellist võimalust saanud. Olen andnud oma hääle teiste seas ka sellesama "Mandala" kuulamisraamatu tarvis.

Kuid raamat, mida siin tutvustada, meelde tuletada tahaksin on hoopis Viivi Luige "Ajaloo ilu"

Ka see romaan on mul õnnestunud audioraamatu tarvis - ettevalmistades, salvestuseks lugedes, parandusi tehes ja ka üle kuulates - enam kui neli korda üle lugeda. See 1991. aastal ilmunud teos viib meid peategelase, 21-aastase neiuga 1968. aasta augusti, veetes temaga palavad ja pingelised päevad Riias fooniks samaaegsed sündmused Prahas. Lugu liigub tegelaste saatel minevikku ja tulevikku, luues müstilisi seoseid mütoloogia, rahvaste saatuse, poliitiliste sündmuste ja isiklike, inimlike valikute foonil. Viivi Luik laseb lugejal oma poeetilise mõtte-, keele- ja kujundikasutuse kaudu tunda nii palava suveöö leitsakus tärkava armumise joovastust, noore skulptori sõrmede all kuju võtva savi niiskust ja paindlikkust, kui katkise sandaalirihma varbasse lõikavat žilettteravat kibedust. Autor vaatleb nii suuri, riike ja rahvaid muutvaid ajaloosündmusi, kui ka üksiku inimese  - lapse või vanaäti - argitoimetusi kui kõiketeadev issanda ingel kord kaugelt ja kõrgelt, kord otse kui mikroskoobiga nahapinda uurides või suisa selle alla puurdudes. Ta laseb meil kuulda hääletust tuuleõhust tekkivat helinat kristallhelmestega lambikuplilt või rongirataste läbilõikavat kriginat pöörmetel, kui see riigipiire ületab ajal, kui neid riikegi olemas pole. See on romaan, mida nüüd iga eestlane võiks taas lugeda ajal, mil seisame jälle silmitsi küsimustega kas minna või jääda, mil juurdleme, kuidas seda otsust langetada: mis on õige, mis vale.

"Ajaloo ilu" on põneva sündmustikuga, erutav armumise lugu, kaunis suvelõpu seiklus aga ka valusaid valikuid ja rahvuslikku alateadvust puudutav poeetiline lugemine.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

RIINA VEIDENBAUM, Rakvere Vabaduse kooli direktor

Minu kodus on alati olnud palju raamatuid ja mulle meeldib lugeda. Alates lugema õppimisest kuni tänaseni on olnud mitmeid raamatuid, mis on eriliselt mind mõjutanud. Kuna neid raamatuid ja luuletusi on olnud läbi aastate mitmeid, vajas ettepanek jagada Eesti raamatu aastaga seoses oma soovitust, põhjalikku kaalumist.  Valisin Oskar Lutsu aegumatu „Kevade“ - raamatu, mida soovitan lugeda kõigil tänastel ja tulevastel õpilastel. Ka täiskasvanutel tasub uuesti kätte võtta Eesti kirjanduse kuldvaramusse kuuluv teos.  „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“ on ilmselt üks neist lausetest, mida teab peast igaüks, kes Eesti kirjandusega tuttav on.  Olen terve elu olnud seotud haridusvaldkonnaga. Minu soov õpetajaks õppida sai alguse tänu minu väga heale eesti keele ja kirjanduse õpetajale Ingrid Jõelaidile ja samas ka Oskar Lutsu „Kevade“ õpetaja Laurile. Nii minu õpetaja Ingrid kui ka õpetaja Laur olid oma tasakaalukuses, igat õpilast märkavate ja parima...

MAIDO NÕLVAK, Rakvere vallavanem

Kui ma selle üleskutse sain, tuli mul esimesena meelde aastaid tagasi loetud ajakirjaniku Rein Siku raamat „Kümme juhtumit, mis vapustasid reporterit ehk kuidas kirjutada head reportaaži“ . Eriti meenub esimene lugu, kus reporter käis Pühajärve kalapüügivõistlusel reportaaži tegemas. Aga kuidas leida lugejale juba aastaid kestnud üritusest selline vaatenurk, mida pole veel kogetud? Lahendus oli minu jaoks meeldejääv. Reporter kehastus oma vaimus ja kirjatöös üheks täiesti tavaliseks Pühajärve kiisaks ning kirjutas loo kiisa vaatenurgast, vaadates toimuvat järvejää alt. Ka teiste lugude vaatenurgad olid väga huvitavad. Aga, et põnevust säilitada tuleb teil endal see raamat läbi lugeda.  Neid lugusid ja õpetusi lugedes tabasin end mõttelt, et samu näpunäiteid, mida on vaja hea reportaaži tegemiseks, saab kasutada ka kõnede ja koolituste ettekannete koostamisel ning esitamisel, mida minul üsna tihti ette tuleb. Reportaaž peaks olema selline, mis teeb Eestimaa veidi ilusamaks, paremaks...

KALJU SAABER, kirjanik

Ma ei sündinud raamaturiiulite vahele nagu paljud minu põlvkonnakaaslased linnas. Minu sünnikodus Kalmu talus Inju metsanurgas oli ehk pisut üle meetri jagu juturaamatuid, ladina ja gooti tähed läbisegi. Ja mina, pisut alla meetri mees, pidasin seda siis suureks varanduseks, lausa leitud rahapajaks, sest naabertalus polnud sedagi. Seal oli puskarivabrik. Kui ma kord metsa magama jäin ja mind laternavalgel üles leiti, oli mul ka siis üks raamat kaasas. Milline just, seda ei mäleta. Võis olla Oskar Lutsu „Kevade” või Irma Truupõllu „Rohelise Päikese Maa” . Elu jooksul lisasin sellele „jooksvale meetrile” omalt poolt poole jagu juurde, mu poeg on jõudnud lisada tõlgete näol ingliskeelsest keeleruumist tublisti rohkemgi. See oleks nagu emakeelsest kirjasõnast Suure Hiina müüri ladumine, mis on nüüdseks meil kestnud juba pooltuhat aastat. Ja kui hästi läheb, kui jääme ellu, ega see töö lõppegi, sest inimene on nõnda kord loodud. Olgem kõik neil ohtlikel aegadel selle üle uhkemad kui kunagi...