TIINA MÄLBERG. Rakvere Teatri näitleja

Tõnu Õnnepalu ütleb oma raamatus "Mandala", et tõeliselt avaneb, saab tuttavaks raamat alates neljandast lugemiskorrast. Esimene lugemine on vaid põgus, pealiskaudne tutvus, sa saad aimu loo sündmustikust. Teisel lugemisel saad juba pöörata tähelepanu erinevatele kihtidele, millest autor oma loo on ehitanud. Kolmas lugemine annab võimaluse autori stiili nautimiseks ja alles neljas kord loosse sukeldudes saab ta sind tõeliselt kõnetada, avaneb kõik see, mis just sulle ses raamatus olulist on.

Näitlejana mõistan ma sellist arusaama vägagi - ka minu igapäevatöö on (näidendi) tekstide ikka uuesti ja uuesti üle lugemine, kiht-kihilt avamine, sõnade sisse ja taha peidetud elu, emotsioonide, mõtete avastamine. Kuna aga seesugune süvenev lugemine on väga aeganõudev, ei loe ma üldiselt just palju. Veelvähem on mul võimalust lihtsalt mõnd raamatut mitu korda lugeda.

Seda enam on rõõm, et olen töö tõttu - audioraamatute salvestuseks - sellist võimalust saanud. Olen andnud oma hääle teiste seas ka sellesama "Mandala" kuulamisraamatu tarvis.

Kuid raamat, mida siin tutvustada, meelde tuletada tahaksin on hoopis Viivi Luige "Ajaloo ilu". 

Ka see romaan on mul õnnestunud audioraamatu tarvis - ettevalmistades, salvestuseks lugedes, parandusi tehes ja ka üle kuulates - enam kui neli korda üle lugeda. See 1991. aastal ilmunud teos viib meid peategelase, 21-aastase neiuga 1968. aasta augusti, veetes temaga palavad ja pingelised päevad Riias fooniks samaaegsed sündmused Prahas. Lugu liigub tegelaste saatel minevikku ja tulevikku, luues müstilisi seoseid mütoloogia, rahvaste saatuse, poliitiliste sündmuste ja isiklike, inimlike valikute foonil. Viivi Luik laseb lugejal oma poeetilise mõtte-, keele- ja kujundikasutuse kaudu tunda nii palava suveöö leitsakus tärkava armumise joovastust, noore skulptori sõrmede all kuju võtva savi niiskust ja paindlikkust, kui katkise sandaalirihma varbasse lõikavat žilettteravat kibedust. Autor vaatleb nii suuri, riike ja rahvaid muutvaid ajaloosündmusi, kui ka üksiku inimese  - lapse või vanaäti - argitoimetusi kui kõiketeadev issanda ingel kord kaugelt ja kõrgelt, kord otse kui mikroskoobiga nahapinda uurides või suisa selle alla puurdudes. Ta laseb meil kuulda hääletust tuuleõhust tekkivat helinat kristallhelmestega lambikuplilt või rongirataste läbilõikavat kriginat pöörmetel, kui see riigipiire ületab ajal, kui neid riikegi olemas pole. See on romaan, mida nüüd iga eestlane võiks taas lugeda ajal, mil seisame jälle silmitsi küsimustega kas minna või jääda, mil juurdleme, kuidas seda otsust langetada: mis on õige, mis vale.

"Ajaloo ilu" on põneva sündmustikuga, erutav armumise lugu, kaunis suvelõpu seiklus aga ka valusaid valikuid ja rahvuslikku alateadvust puudutav poeetiline lugemine.