Loomulikult ei tormanud ma nimetatut kohe peale ilmumist lugema, sinna läks veel mõnedki aastad aega ja lugu ise ongi mõeldud natuke vanematele koolilastele, kui üks esimese klassi jõnglane. Tegelikult juhatas mind selle raamatuni üks hea klassivend, kes oli nimetatut lugema hakanud ja seda põhjusel, et teda köitsid põnevad illustratsioonid. Surnupealuud, salapärased märgid, põnevad kaardid ja muu sellesarnane. Iseloomustavad hästi lugu, kus kaks kuuenda klassi poissi satuvad kogemata koos omapärase professoriga põnevate ja kaasahaaravate sündmuste keerisesse.
Raamatut ennast on liigitatud tihtipeale ka ulmekirjanduse valdkonda, kuid minu jaoks oli ta nii esimesel lugemise kui on ka ikkagi krimiromaan. Kahtlemata on teosel oma kindel roll selles, et minagi ühel heal hetkel krimilugusid kirjutama hakkasin. „Professor Lillepooli kroonikas“ on autor suutnud väga meisterlikult omavahel põimida põneva, ettearvamatu loo ning ümbritseva fantaasiamaailma. Professori paleesarnane elamine, maa-alused koopad koos salakäikudega, peidetud varandused ja muu sinna juurde kuuluv on niivõrd hästi sulatatud tavamaailma, et lugedes ei teki kordagi kahtlust, et see kõik ei olegi „päris“. Loos endas on ajastule omaselt veidi küll punast alatooni, aga seda on tõesti vaid veidi ning see ei häiri ka täna mitte üks raas.
Herta Laipaik ise on ju meie tituleerimata krimikirjanduse ema, kelle sulest ilmus 1977 esimene II Maailmasõja järge krimiraamat „Kummitus muusikatoas. Doktor Vallaku mõistatus“. Tollal ma seda muidugi ei teadnud ja tõtt öelda sain selle teadmise alles siis, kui ilmunud oli juba mu enda esimene krimilugu.
Mitu korda ma „Professor Lillepooli kroonikat“ elus lugenud olen, ei oska arvata, viimati sai raamat kätte võetud umbes kolm aastat tagasi. Ei saa salata, et ka siis oli tegemist täieliku lugemisnaudinguga. Geniaalne raamat!
Kommentaarid
Postita kommentaar