MAIDO NÕLVAK, Rakvere vallavanem

Kui ma selle üleskutse sain, tuli mul esimesena meelde aastaid tagasi loetud ajakirjaniku Rein Siku raamat „Kümme juhtumit, mis vapustasid reporterit ehk kuidas kirjutada head reportaaži“. Eriti meenub esimene lugu, kus reporter käis Pühajärve kalapüügivõistlusel reportaaži tegemas. Aga kuidas leida lugejale juba aastaid kestnud üritusest selline vaatenurk, mida pole veel kogetud? Lahendus oli minu jaoks meeldejääv. Reporter kehastus oma vaimus ja kirjatöös üheks täiesti tavaliseks Pühajärve kiisaks ning kirjutas loo kiisa vaatenurgast, vaadates toimuvat järvejää alt. Ka teiste lugude vaatenurgad olid väga huvitavad. Aga, et põnevust säilitada tuleb teil endal see raamat läbi lugeda. 

Neid lugusid ja õpetusi lugedes tabasin end mõttelt, et samu näpunäiteid, mida on vaja hea reportaaži tegemiseks, saab kasutada ka kõnede ja koolituste ettekannete koostamisel ning esitamisel, mida minul üsna tihti ette tuleb.

Reportaaž peaks olema selline, mis teeb Eestimaa veidi ilusamaks, paremaks ja suuremaks – selline, millest algavad muutused meis endis ja teistes. Nii nagu reportaaž peab inimestele korda minema, peavad seda tegema ka kõned ja ettekanded.

Ääretult rumal on minna reportaaži kirjutama trots hinges. Kui ajakirjanik ei sütti ega kirgastu ise, siis pole seda mõtet oodata ka lugejatelt. Täpselt samad reeglid kehtivad ka kõnede ja ettekannete puhul. Kui esineja ei ole veenev ega usu isegi sellesse, millest räägib, ei mõju see ka kuulajatele.

Seega soovitan seda raamatut kõigile, kes kirjutavad artikleid, peavad kõnesid ning teevad koolitusi.