Otse põhisisu juurde

TIIA SELLI, lastekirjanik

MA ARMASTAN LUGEMIST. 

Olin 4-aastane, kui isa õpetas mulle puidust täheklotside abil lugemise selgeks. Peagi sai lugemisest üks minu meelistegevusi. Meil oli kodus palju raamatuid ja neid osteti kogu aeg juurde. Kui tahaksin esile tuua vaid ühe raamatu, mis mulle lapsepõlvest meelde jäi, siis oleks seda väga keeruline teha.

Üks esimesi raamatuid, mille ma „kapsaks“ lugesin, oli Felix Kotta „Vaat, mis juhtus!“ Ka selle raamatu illustratsioonid meeldisid mulle nii väga, et proovisin neid ise järgi joonistada. Ellen Niidu „Pille-Riini lood“ oli samuti mu lemmikute hulgas. Ja muidugi „Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda“. Seda lugu fännasid ka minu mõlemad lapsed, kui nad väikesed olid. 

Järgmisena meenub Eno Raua „Sipsik“. Kuidas isetehtud nukk elavaks muutub, see oli minu jaoks ülipõnev! 

Noore tüdrukuna nautisin Silvia Rannamaa „Kadri“ ja „Kasuema“ lugemist. Kui olin selles eas, et hakkasin raamatutest otsima sügavaid tundeid, leidsin meie koduse raamatukogu kõige ülemiselt riiulilt Tammsaare romaani „Elu ja armastus“. See oli just selline teos, mida üks noor hing sel eluhetkel kõige rohkem vajas. 

Mida on lugemine mulle andnud? Rohkelt rõõmu, põnevust, lõbu, vaimustust, mõne raamatu puhul ka võimalust oma valusaid emotsioone vabastada. 

Kuna raamatud pakkusid mulle juba varasest east nii palju meeldivaid elamusi, siis tekkis endalgi tahtmine teksti luua. Ma usun, et just rohke lugemine lapsepõlves ja nooruses valmistas mind ette selleks, et tulevikus ise lastele raamatuid kirjutada. 


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

RIINA VEIDENBAUM, Rakvere Vabaduse kooli direktor

Minu kodus on alati olnud palju raamatuid ja mulle meeldib lugeda. Alates lugema õppimisest kuni tänaseni on olnud mitmeid raamatuid, mis on eriliselt mind mõjutanud. Kuna neid raamatuid ja luuletusi on olnud läbi aastate mitmeid, vajas ettepanek jagada Eesti raamatu aastaga seoses oma soovitust, põhjalikku kaalumist.  Valisin Oskar Lutsu aegumatu „Kevade“ - raamatu, mida soovitan lugeda kõigil tänastel ja tulevastel õpilastel. Ka täiskasvanutel tasub uuesti kätte võtta Eesti kirjanduse kuldvaramusse kuuluv teos.  „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“ on ilmselt üks neist lausetest, mida teab peast igaüks, kes Eesti kirjandusega tuttav on.  Olen terve elu olnud seotud haridusvaldkonnaga. Minu soov õpetajaks õppida sai alguse tänu minu väga heale eesti keele ja kirjanduse õpetajale Ingrid Jõelaidile ja samas ka Oskar Lutsu „Kevade“ õpetaja Laurile. Nii minu õpetaja Ingrid kui ka õpetaja Laur olid oma tasakaalukuses, igat õpilast märkavate ja parima...

MAIDO NÕLVAK, Rakvere vallavanem

Kui ma selle üleskutse sain, tuli mul esimesena meelde aastaid tagasi loetud ajakirjaniku Rein Siku raamat „Kümme juhtumit, mis vapustasid reporterit ehk kuidas kirjutada head reportaaži“ . Eriti meenub esimene lugu, kus reporter käis Pühajärve kalapüügivõistlusel reportaaži tegemas. Aga kuidas leida lugejale juba aastaid kestnud üritusest selline vaatenurk, mida pole veel kogetud? Lahendus oli minu jaoks meeldejääv. Reporter kehastus oma vaimus ja kirjatöös üheks täiesti tavaliseks Pühajärve kiisaks ning kirjutas loo kiisa vaatenurgast, vaadates toimuvat järvejää alt. Ka teiste lugude vaatenurgad olid väga huvitavad. Aga, et põnevust säilitada tuleb teil endal see raamat läbi lugeda.  Neid lugusid ja õpetusi lugedes tabasin end mõttelt, et samu näpunäiteid, mida on vaja hea reportaaži tegemiseks, saab kasutada ka kõnede ja koolituste ettekannete koostamisel ning esitamisel, mida minul üsna tihti ette tuleb. Reportaaž peaks olema selline, mis teeb Eestimaa veidi ilusamaks, paremaks...

KALJU SAABER, kirjanik

Ma ei sündinud raamaturiiulite vahele nagu paljud minu põlvkonnakaaslased linnas. Minu sünnikodus Kalmu talus Inju metsanurgas oli ehk pisut üle meetri jagu juturaamatuid, ladina ja gooti tähed läbisegi. Ja mina, pisut alla meetri mees, pidasin seda siis suureks varanduseks, lausa leitud rahapajaks, sest naabertalus polnud sedagi. Seal oli puskarivabrik. Kui ma kord metsa magama jäin ja mind laternavalgel üles leiti, oli mul ka siis üks raamat kaasas. Milline just, seda ei mäleta. Võis olla Oskar Lutsu „Kevade” või Irma Truupõllu „Rohelise Päikese Maa” . Elu jooksul lisasin sellele „jooksvale meetrile” omalt poolt poole jagu juurde, mu poeg on jõudnud lisada tõlgete näol ingliskeelsest keeleruumist tublisti rohkemgi. See oleks nagu emakeelsest kirjasõnast Suure Hiina müüri ladumine, mis on nüüdseks meil kestnud juba pooltuhat aastat. Ja kui hästi läheb, kui jääme ellu, ega see töö lõppegi, sest inimene on nõnda kord loodud. Olgem kõik neil ohtlikel aegadel selle üle uhkemad kui kunagi...