TIIA SELLI, lastekirjanik

MA ARMASTAN LUGEMIST. 

Olin 4-aastane, kui isa õpetas mulle puidust täheklotside abil lugemise selgeks. Peagi sai lugemisest üks minu meelistegevusi. Meil oli kodus palju raamatuid ja neid osteti kogu aeg juurde. Kui tahaksin esile tuua vaid ühe raamatu, mis mulle lapsepõlvest meelde jäi, siis oleks seda väga keeruline teha.

Üks esimesi raamatuid, mille ma „kapsaks“ lugesin, oli Felix Kotta „Vaat, mis juhtus!“ Ka selle raamatu illustratsioonid meeldisid mulle nii väga, et proovisin neid ise järgi joonistada. Ellen Niidu „Pille-Riini lood“ oli samuti mu lemmikute hulgas. Ja muidugi „Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda“. Seda lugu fännasid ka minu mõlemad lapsed, kui nad väikesed olid. 

Järgmisena meenub Eno Raua „Sipsik“. Kuidas isetehtud nukk elavaks muutub, see oli minu jaoks ülipõnev! 

Noore tüdrukuna nautisin Silvia Rannamaa „Kadri“ ja „Kasuema“ lugemist. Kui olin selles eas, et hakkasin raamatutest otsima sügavaid tundeid, leidsin meie koduse raamatukogu kõige ülemiselt riiulilt Tammsaare romaani „Elu ja armastus“. See oli just selline teos, mida üks noor hing sel eluhetkel kõige rohkem vajas. 

Mida on lugemine mulle andnud? Rohkelt rõõmu, põnevust, lõbu, vaimustust, mõne raamatu puhul ka võimalust oma valusaid emotsioone vabastada. 

Kuna raamatud pakkusid mulle juba varasest east nii palju meeldivaid elamusi, siis tekkis endalgi tahtmine teksti luua. Ma usun, et just rohke lugemine lapsepõlves ja nooruses valmistas mind ette selleks, et tulevikus ise lastele raamatuid kirjutada.