Kõige pikemalt ja sügavamalt on minuga kaasas käinud aga hoopis Eesti autorite luuletused. Noorena oli põhjuseid luule lugemiseks erinevaid – küll tuli valida sobivad tekstid välja näiteringis, et need luulelavastuseks vormida, küll leida meelepärast klassi ees ette kandmiseks.
Küllap kõlab see üsna klišeelikult, aga õrnas teismeeas olid just Betti Alveri ja Doris Kareva luuletused minu jaoks need, mis aitasid maailma näha, mõista ja mõtestada, leida üles sügavamaid kihte. Nende luuleread on olnud noorele inimesele enese ja oma tee otsingute ajal suureks toeks. Need on õpetanud mind armastama poeetilisust ja kirjanduslikkust igapäevaelus, armastama ilusat sõna, mis ütleb justkui vähe, ent samal ajal nii palju.
Kuna tekstid jäid pähe, on nende endale mõttes või vahel ka häälega ette lugemine olnud justkui omamoodi meditatsiooniks või sisekaemuseks.
Üks mu lemmikluuletusi Betti Alverilt on siin:
EKSTAAS
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
Kui suur on korraga su isu!
Hing, ära ohus karda hukku,
vaid senisest end lahti kisu
ja keera vanad uksed lukku!
Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
Kui sa nüüd minna julgeks! Sillaks
su ees siis kuristikud käänduks,
hall kivi raskeid vilju pillaks
ja kiskjad alandlikult taanduks.
Kommentaarid
Postita kommentaar