Otse põhisisu juurde

ANDRES PULVER, ajakirjanik ja mälumängur

Ma arvan, et nagu paljusid minu põlvkonnast, on mind noorpõlves kõige rohkem kõnetanud Juhan Viiding. Tutvus tema loominguga sai alguse nii umbes 45 või isegi pisut rohkem aastat tagasi ja see on minuga sealt alates kogu aeg kaasas olnud. Osalt peas, osalt raamatutes, mida ikka aeg-ajalt sirvida/lugeda tasub. 
Minuealised oskavad lugeda ridu ja ka seda, mis on ridade vahel. Tänapäeval kipub see oskus kaduma, sest kõik kiputakse otse ära ütlema. Omal ajal oli ehk olulisemgi see, mis jäi ridade vahele.

Viiding/Üdi raputas noort hinge, andis enesekindlust, andis usku ja lootust.


“nii haljas oks kui tüvi milles täägid 

 on mõnda haava vaigutamas kinni

 sa mõnest liigsest eluhirmust räägid


 näen haigeid rahvaid sukeldunud töösse 

 mis toidab usse mitte tegijaid 

 kes pärast vihma süvenevad maasse 


 nii laia lõhet uskumatut painet 

 saab välja öelda näinud meestele 

 ja neile kes ei otsi kõneainet”


Ja teine veel:


tuisk on kolmandat päeva

uksi käib seliti

lund on toas kuhu alles

hiljuti koliti


tuisk on neljandat päeva

mida me kardame

julged püüame olla

mida me kardame


tuisk on viiendat päeva

teid ei seleta silm

mõnel on siiski meeles

seegi on Jumala ilm


tuisk on kuuendat päeva

ärivitriinis on hang

vang on natuke vaba

kuna vaba on vang


tuisk on seitsmendat päeva

tuisul on oma tee

taevas tee meile selgeks

aga taevas ei tee


Labels:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

RIINA VEIDENBAUM, Rakvere Vabaduse kooli direktor

Minu kodus on alati olnud palju raamatuid ja mulle meeldib lugeda. Alates lugema õppimisest kuni tänaseni on olnud mitmeid raamatuid, mis on eriliselt mind mõjutanud. Kuna neid raamatuid ja luuletusi on olnud läbi aastate mitmeid, vajas ettepanek jagada Eesti raamatu aastaga seoses oma soovitust, põhjalikku kaalumist.  Valisin Oskar Lutsu aegumatu „Kevade“ - raamatu, mida soovitan lugeda kõigil tänastel ja tulevastel õpilastel. Ka täiskasvanutel tasub uuesti kätte võtta Eesti kirjanduse kuldvaramusse kuuluv teos.  „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“ on ilmselt üks neist lausetest, mida teab peast igaüks, kes Eesti kirjandusega tuttav on.  Olen terve elu olnud seotud haridusvaldkonnaga. Minu soov õpetajaks õppida sai alguse tänu minu väga heale eesti keele ja kirjanduse õpetajale Ingrid Jõelaidile ja samas ka Oskar Lutsu „Kevade“ õpetaja Laurile. Nii minu õpetaja Ingrid kui ka õpetaja Laur olid oma tasakaalukuses, igat õpilast märkavate ja parima...
Postita kommentaar
loe edasi »

MAIDO NÕLVAK, Rakvere vallavanem

Kui ma selle üleskutse sain, tuli mul esimesena meelde aastaid tagasi loetud ajakirjaniku Rein Siku raamat „Kümme juhtumit, mis vapustasid reporterit ehk kuidas kirjutada head reportaaži“ . Eriti meenub esimene lugu, kus reporter käis Pühajärve kalapüügivõistlusel reportaaži tegemas. Aga kuidas leida lugejale juba aastaid kestnud üritusest selline vaatenurk, mida pole veel kogetud? Lahendus oli minu jaoks meeldejääv. Reporter kehastus oma vaimus ja kirjatöös üheks täiesti tavaliseks Pühajärve kiisaks ning kirjutas loo kiisa vaatenurgast, vaadates toimuvat järvejää alt. Ka teiste lugude vaatenurgad olid väga huvitavad. Aga, et põnevust säilitada tuleb teil endal see raamat läbi lugeda.  Neid lugusid ja õpetusi lugedes tabasin end mõttelt, et samu näpunäiteid, mida on vaja hea reportaaži tegemiseks, saab kasutada ka kõnede ja koolituste ettekannete koostamisel ning esitamisel, mida minul üsna tihti ette tuleb. Reportaaž peaks olema selline, mis teeb Eestimaa veidi ilusamaks, paremaks...
Postita kommentaar
loe edasi »

KALJU SAABER, kirjanik

Ma ei sündinud raamaturiiulite vahele nagu paljud minu põlvkonnakaaslased linnas. Minu sünnikodus Kalmu talus Inju metsanurgas oli ehk pisut üle meetri jagu juturaamatuid, ladina ja gooti tähed läbisegi. Ja mina, pisut alla meetri mees, pidasin seda siis suureks varanduseks, lausa leitud rahapajaks, sest naabertalus polnud sedagi. Seal oli puskarivabrik. Kui ma kord metsa magama jäin ja mind laternavalgel üles leiti, oli mul ka siis üks raamat kaasas. Milline just, seda ei mäleta. Võis olla Oskar Lutsu „Kevade” või Irma Truupõllu „Rohelise Päikese Maa” . Elu jooksul lisasin sellele „jooksvale meetrile” omalt poolt poole jagu juurde, mu poeg on jõudnud lisada tõlgete näol ingliskeelsest keeleruumist tublisti rohkemgi. See oleks nagu emakeelsest kirjasõnast Suure Hiina müüri ladumine, mis on nüüdseks meil kestnud juba pooltuhat aastat. Ja kui hästi läheb, kui jääme ellu, ega see töö lõppegi, sest inimene on nõnda kord loodud. Olgem kõik neil ohtlikel aegadel selle üle uhkemad kui kunagi...
Postita kommentaar
loe edasi »