TRIIN VAREK, Rakvere linnapea

Minu varasema lapsepõlve üks lemmikraamatutest, mida ma korduvalt tagasi kätte haarasin, oli Jaan Rannapi „Nublu“. Põnev ja südamlik lugu koerast, kes kogemata eksib tuletõrjemajja ning päästjad ta oma meeskonda võtavad. Nublust saab pritsimeeste lemmik ning igati tubli päästekoer. Ma arvan, et see raamat kõnetas mind oma heatahtlikkusega, kus eksinud koera ei aetud uuesti tänavale, vaid tema eest hoolitseti. Ja oma tänulikkust selle eest näitas Nublu olles abiks tuletõrjujatele nende töös. Nublu meeldis mulle tegelasena, ilmselt ka selle pärast, et ta oli koer ja minul varases lapsepõlves koera ei olnud. Unistasin koerast ja unistasin siis, et mul oleks oma „nublu“. Toredad lood, kus oli ka paras annus huumorit ja vimkasid. Kindlasti kõnetasid ka need seiklused, mis raamatus aset leidsid ja inimlik hool. Ka keerulised ja ohtlikud olukorrad, mis tuletõrjujate – tänapäeval päästjate – tööga kaasnevad, vaprus ning vastutus.

Eesti kirjandusest ja teismeea algusest meenuvad veel Silvia Rannamaa „Kadri“ ja „Kasuema“. Mäletan, et ikka nutsin ja tundsin Kadrile kaasa tema elusaatuse raskustes. Üsna masendav oli ja rõhuv see kurbus, kui õnnetuna ta end tundis. Küsimused isegi nii, „et kui vana õieti peaks inimene olema, et mitte nukrutseda?“. Samas imetlesin, et ikka leidis ta ka rõõmu. Elades ise perekonnas, kus oled toetatud, ei kannata millestki puudust, on nende raamatute lugu oluline ning mõttemaailma avardav. Tänulikkus selle eest, mis olemas on. Ja kui erinev saab see tänulikkus olla. Nii on see ju tänapäevalgi. Erinevad elud ja erinevad lood, aga kõige olulisem siin on inimlikkus, hoolivus ja mõistmine.

Noorena olin tublim lugeja kui praegu. Eesti keele ja kirjanduse tunde nautisin ja õpetaja Mare Muik innustas haarama uute raamatute järgi. Kohustusliku kirjanduse läbi töötamine ei olnud mingi küsimus, nii et kõik, mis seal kirjas oli, sai igatahes loetud ning lisaks muudki. Hilisemalt ka A.H. Tammsaare teoseid, mis ei ole võibolla nii originaalne, aga see kõik väga puudutas. Inimsuhted, elu-olu, raskused.. Läbi erinevate etappide inimese elu ja võitlused, ka iseendaga. Ajad muutuvad ja on muutunud, aga teame, et kontekstis on mured ja võitlused jäänud sarnaseks. Eesti kirjanduse klassika on muidugi ajatu. Tasub haarata ka praegustel generatsioonidel.

Kui lugemiseks vähem aega on, siis loen aforisme ja luuletusi. Mäletan, et vanaema kinkis mulle kunagi Arvo Valtoni aforismide kogumiku – see on põnev, kuidas lühikestes mõtteterades on suur sisu. Ja see näitabki sõna jõudu. Mõne sõnaga on võimalik öelda…kõik.

Ja luuletused.. nende tiivustav või hellitav mõju võib kesta tegelikult pikalt. Romantiline Doris Kareva. Sügavamad mõtted Karl Ristikivilt, kelle luuletus „ka sisaliku tee kivil jätab jälje“ on tänaseni mul osaliselt peas. See sõnum seal, et „see, mis sa naeratades kinkisid võib ükskord otsa saada, aga naeratus jääb,“ või „iga mõte, mis tuleb või läheb jääb kuhugi alles, nii on ka ütlemata jäänud sõnad mõttes öeldud ja kuhugi tallele pandud“ – sellele mõeldes, on see ju oluline. Tänapäeval räägitakse mõttejõust ja sõnajõust rohkem, aga Ristikivi teadis neid saladusi juba aastakümneid tagasi.

Eesti Raamatu aastal kutsun kõiki kindlasti lugema, rohkem lugema ja uute teoste juures ka taas haarama kätte vanu lemmikuid, armsaks saanud Eesti autorite raamatuid!

Head lugemisaastat!