Nii minu kui minu laste lapsepõlve üheks lemmikuks ning kindlasti kõige loetumaks raamatuks on Eno Raua luulekogu „Kilul oli vilu“, sest neid lõbusaid, õpetlikke ja väga toredate keelevimkadega luuletusi üle lugeda on alati tore.
Teine minu jaoks väga erilisel kohal olev eesti kirjandusteos on esimest korda Rakvere Gümnaasiumis õppimise ajal loetud Arved Viirlaiu raamat „Ristideta hauad“. Olen tänulik oma kirjandusõpetajale Eno Noorvälile, kes mind selle raamatu juurde juhatas, sest ma ei mäleta, et enne selle raamatu lugemist oleks ükski Eesti ajalugu puudutav teos mind niimoodi raputanud.
Arved Viirlaid on haaravalt ja ilustamata kirjeldanud seda ajajärku meie ajaloost, mida saatsid kannatused, julmus ja ebaõiglus. „Ristideta hauad“ on sõjaromaan, milles ränka hinda oma vabaduse eest võitlemisel peavad maksma nii mehed, naised kui ka väikelapsed. Peategelased Taavi ja tema abikaasa Ilme peavad taluma nii füüsilist vägivalda kui seisma silmitsi kaotusvalu ja võimatute valikutega. Tolle aja sündmused olid täis jõhkrust ja ebainimlikkust nende eestlaste vastu, kellele pandi süüks soovi elada omaenda riigis.
Viirlaid on ühes intervjuus öelnud, et kuigi talle on ette heidetud teemavalikut (...miks peab neist koledatest asjadest ometi kirjutama?), ei saanud ta teisiti, sest õnnekombel pääses tema põgenema, paljud rahvuskaaslased aga hukkusid, mälestuseks neist jäid vaid ristideta hauad.
„Ristideta hauad“ on võimas romaan, mis tuletab meile meelde, et vabadus ei ole midagi iseenesestmõistetavat ning kui suuri ohvreid on eestlased oma riigi eest pidanud tooma.
Kommentaarid
Postita kommentaar