Üks oluline RAAMAT...

Tõnu Õnnepalu ütleb oma raamatus "Mandala", et tõeliselt avaneb, saab tuttavaks raamat alates neljandast lugemiskorrast. Esimene lugemine on vaid põgus, pealiskaudne tutvus, sa saad aimu loo sündmustikust. Teisel lugemisel saad juba pöörata tähelepanu erinevatele kihtidele, millest autor oma loo on ehitanud. Kolmas lugemine annab võimaluse autori stiili nautimiseks ja alles neljas kord loosse sukeldudes saab ta sind tõeliselt kõnetada, avaneb kõik see, mis just sulle ses raamatus olulist on. Näitlejana mõistan ma sellist arusaama vägagi - ka minu igapäevatöö on (näidendi) tekstide ikka uuesti ja uuesti üle lugemine, kiht-kihilt avamine, sõnade sisse ja taha peidetud elu, emotsioonide, mõtete avastamine. Kuna aga seesugune süvenev lugemine on väga aeganõudev, ei loe ma üldiselt just palju. Veelvähem on mul võimalust lihtsalt mõnd raamatut mitu korda lugeda. Seda enam on rõõm, et olen töö tõttu - audioraamatute salvestuseks - sellist võimalust saanud. Olen andnud oma hääle teis...

Mis on õnn ta küsis  veerides kolme tähte  olen ma teda kohanud  kõik sõltub kõigest  teadis sõber  võib olla kirjapandud sõnades  on vastus  ma ei oska lugeda  Ene Mihkelson. Selle talve laused. Tallinn, 1978 Möödunud sügisel tähistati Ene Mihkelsoni 80. sünniaastapäeva ja sel puhul üllitas Ene Mihkelsoni selts Ene Mihkelsoni eluraamatu “Tetraeeder karjamaal” . See oli minu möödunud aasta suurim lugemiselamus. Olin 1970.-80-ndatel aastatel noore inimesena lugenud Ene Mihkelsoni luuletusi ja varaseid romaane, aga toona ei jätnud need mulle eriti muljet. Hilisemal ajal lugemislauale jõudnud “Nime vaeva”, “Ahasveeruse und” ja “Katkuhauda” oskasin juba rohkem hinnata ja nautida.  “Tetraeeder karjamaal” on aga suurepärane teejuht Mihkelsoni avastamiseks ning mõistmiseks.  Raamat on olemuselt artiklite kogumik, kus nii kirjandusteadlaste käsitlusi ja sõprade-kaasteeliste meenutusi. Arhiivileidudena tuuakse lugejate ette tükike Ene Mihkelsoni ...

Minu jaoks üks meeldejäävamaid teoseid on Jaan Krossi "Rakvere romaan" . Olen Rakverest pärit ja arvan see on kohustuslik lugemine Rakvere linna elanikule või linnaga seotule. Krossi kirjelduste läbi ärkavad tuttavad kohad minu jaoks ellu ning annab aimu milline oli linn sajandeid tagasi ning millised protsessid linnas toimusid. Aitab ka omamoodi võrdlust luua, kuidas linn toimib täna. Kross on kirjutanud keeleliselt huvitavalt, mis paneb kujutlusvõime tööle. Mind on alati paelunud ajalooline temaatika ja antud teoses muutub see kauge ajalooline maailm päris maailmaks. Raamat on jätnud mingil põhjusel kindla jälje minusse, sest isegi mitu aastat peale lugemist paneb see tagasi mõtlema.

Luule tutvustamine poistele pole kindlasti kirjandusõpetajatele lihtne ettevõtmine. Ikka on maailmas põnevamaid tegevusi või raamatuid mida lugeda. Tõenäoliselt ei erinenud minagi oma suhtumises keskmisest koolipoisist. Kas olid need kirjandusõpetaja salanipid või tõesti võimsad luuleread, aga miski mind nendes paelus ja Juhan Liiv mu teadvusesse puges. Tutvus temaga algas koolipõlves. Küllap esimesed loetud read olid koolitunnis nagu ikka - „Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagil..” või siis „Tihane lendab mu aknale..”.  Sügavam süüvimine toimus gümnaasiumi astmes, seejärel sai lavakunstikateedris teda taas puudutatud ja lõpuks ka Rakvere Teatri laval kehastatud. Keskkooli ajal õnnestus võita isegi Alatskivil vendadele Liividele pühendatud etlejate konkurss. Nii et Liiv on mind ikka saatnud. Siiani ei oska ma põhjendada, miks paljudest Eesti suurepärastest luuletajatest just tema on mind enim saatnud ja miks just tema luule mitte proosa. Küllap Liivi lihtne keelekasutus...

Minu lapsepõlve mõjutanud raamatuks on Eno Raua poolt osaliselt autobiograafiline teos “Roostevaba mõõk” ning selle jätkuteos “Sõjakirves on välja kaevatud”.  Raamatus paelus mind just laste ise otsustamise ja ise tegemise soov. Nii siis kui praegu on minu jaoks olulised oma mõtete ja unistuste omal moel elluviimine. Roostevabas mõõgas ristuvad teise maailmasõja eelne vabam maailm, noorte poiste organiseerumisvõime ja tahe oma asja ajada ning põnevad juhtumised seotuna Eno Raua ladusa ja haarava jutustamisstiiliga. Need lõid noore poisi peas omaette maailma, millest oleks olnud soov ka ise osa olla. Elu põhiväärtused nagu sõprus, ustavus, andestamine olid selgelt ja noorele inimesele mõjuvalt välja toodud. Ka see, et lapsepõlve vaenlane võib edaspidises elus sõbraks osutada on hilisemas elus minu puhul kinnitust saanud.  Lugemiselamus jääb küll rohkem kui 40 aasta taha, aga seni on raamatu sisu ja tegelased üsna detailselt meeles.

Olin veel plikaohtu, kui mulle puutus näppu Veera Saare romaan „Ukuaru“ . Sattusin sellest vaimustusse esimestest lehekülgedest alates. Et mul on lapsest peale olnud eriline side loodusega, eriti metsaga, paelusid mind raamatus kõige enam autori looduskirjeldused. Need mõjusid nii ehtsate ja ehedatena, et ajuti tekkis mul tunne, nagu oleksin sellessamas Ukuaru orus üles kasvanud, märgates seda ümbritsevas laanes kõike alustaimestiku madaluselt ja latvu kõigutavate mastimändide kõrguselt. Ning tajudes üleni raamatu sisse minnes kevadisi tuuli, mis Veera Saare sõnutsi ei murra, vaid raputavad üksnes unest üles. Väga meeldisid mulle ka tegelaskujud, need kaks abielupaari – Minna ja Aksel, Kaili ja Peet. Nad olid ja elasid erinevates ajastutes, kuid neid ühendasid sarnased iseloomujooned – töökus, siirus, sitkus, otsekohesus ja omakasupüüdmatus, ning loomulikult see kõige tähtsam – armastus metsa, selle imelise, alati omal jõul hakkama saava koosluse vastu. Toosama ühine armastus, minu ja ...

Mäletan väga selgelt seda talveõhtut, kui 80-date aastate lõpul võtsin kätte suitsupaberil lehed, millele oli kopeerpaberiga trükimasinal ümber trükitud Karl Ristikivi „Inimese teekond” . Nendes krabisevates lehtedes oli midagi keelatut ja salapärast. Suurest lugemisest narmendavate servadega ja rebenenud lehed lõhnasid sigaretisuitsu ning kohvi järele. Need viletsale paberile trükitud hägused värsiread tekitasid tookord arusaamise, et kõige suurem valu ei ole alati füüsiline nagu seni nooruse naiivsuses arvanud olin. Tänaseks on luulekogust juba kaks kordustrükki välja antud, aga kummalisel kombel pole need luuletused ajas grammigi kulunud. Ühtlasi on tegemist ka ühe kõige terviklikuma luulekoguga üldse, millel on läbi erinevate teemade ja vormide oma selge sisu ja lugu nagu inimese elulgi. Selles on naeru, rõõmu, aga samas ka valu, igatsust ja ilmajäämist. Nagu päris elus. Kindlasti on „Inimese teekond” üks selline raamat, mida lugemata pole ausal inimesel mõtet isegi mitte surra. Võ...

Eesti kirjandus on mind erinevates vanustes ja eluetappides puudutanud ikka. Mõnel hetkel on olnud teenäitajateks ja suunajateks Anton Hansen Tammsaare või Andrus Kivirähk, teisel aga Sass Henno ja Eia Uus. Eesti kirjandus on puudutanud nii raamatute kui ka teatrilaval nähtud tõlgenduste kaudu. Kõige pikemalt ja sügavamalt on minuga kaasas käinud aga hoopis Eesti autorite luuletused. Noorena oli põhjuseid luule lugemiseks erinevaid – küll tuli valida sobivad tekstid välja näiteringis, et need luulelavastuseks vormida, küll leida meelepärast klassi ees ette kandmiseks. Küllap kõlab see üsna klišeelikult, aga õrnas teismeeas olid just Betti Alveri ja Doris Kareva luuletused minu jaoks need, mis aitasid maailma näha, mõista ja mõtestada, leida üles sügavamaid kihte. Nende luuleread on olnud noorele inimesele enese ja oma tee otsingute ajal suureks toeks. Need on õpetanud mind armastama poeetilisust ja kirjanduslikkust igapäevaelus, armastama ilusat sõna, mis ütleb justkui vähe, ent sam...

Tõnu Õnnepalu "Pariis" (triloogia „Mujal kodus“ esimene osa. Ilmunud 2019.a.) on raamat, mida olen mitmeid kordi lugenud, aga hoian ikka käeulatuses. Tõnu Õnnepalu raamatutes on see seletamatu miski, mis kutsub taas. Õnnepalu kirjutab nii, nagu seda oskab vaid Õnnepalu. Tema stiili tunneb eksimatult ära.  Kirjanik arutleb küsimuse üle, mis on inimese kodu. Kas päriskodu asub väljaspool inimest või inimese enda sees. Mille järgi me määratleme kodu, kas kodus saab olla ka kusagil mujal. Milliseid tundeid tekitab uuesti kohtumine linnaga, kus viibisid 25 aastat tagasi?  Õnnepalu nimetab Pariisi Linnaks, sinna ta meid endaga kaasa kutsub. Otsima kodus olemise tunnet paigas, mis ajutiselt on saanud omaks, väljuma mugavustsoonist. Saama osaks sellest Linnast, tema ajaloost ja argipäevast.  Õnnepalu rahulikud kirjeldused, filosoofilised arupidamised iseenda ja maailma või üldse elu kui niisuguse üle on kaasahaaravalt inimlikud.  Kuidagi enesele märkamatult ma mitte ainult ...

MA ARMASTAN LUGEMIST.  Olin 4-aastane, kui isa õpetas mulle puidust täheklotside abil lugemise selgeks. Peagi sai lugemisest üks minu meelistegevusi. Meil oli kodus palju raamatuid ja neid osteti kogu aeg juurde. Kui tahaksin esile tuua vaid ühe raamatu, mis mulle lapsepõlvest meelde jäi, siis oleks seda väga keeruline teha. Üks esimesi raamatuid, mille ma „kapsaks“ lugesin, oli Felix Kotta „Vaat, mis juhtus!“ Ka selle raamatu illustratsioonid meeldisid mulle nii väga, et proovisin neid ise järgi joonistada. Ellen Niidu „Pille-Riini lood“ oli samuti mu lemmikute hulgas. Ja muidugi „Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda“. Seda lugu fännasid ka minu mõlemad lapsed, kui nad väikesed olid.  Järgmisena meenub Eno Raua „Sipsik“ . Kuidas isetehtud nukk elavaks muutub, see oli minu jaoks ülipõnev!  Noore tüdrukuna nautisin Silvia Rannamaa „Kadri“ ja „Kasuema“ lugemist. Kui olin selles eas, et hakkasin raamatutest otsima sügavaid tundeid, leidsin meie koduse raamatukog...

Erinevaid Eesti autoreid ja teoseid on loetud ja uuritud aegade jooksul üksjagu. Tõenäoliselt on üks mõnusamaid ja humoorikamaid lugusid Andrus Kivirähki raamat „Rehepapp“ .  Seda teost on äraütlemata mõnus lugeda ning toob halli argipäeva rõõmu ja vaheldust. Esimest korda lugesin seda kooliajal, kuid pärast keskkooli lõppu on see raamat nii mõnigi kord kätte sattunud.  Ajaloo huvilise ja sõbrana jättis kooliajal väga sügava mulje ka Eduard Bornhöhe „Tasuja“ , mis sai ka korralikult kapsaks loetud.  Kui mõelda luulele, siis esimene nimi mis tahest tahtmata pähe hüppab on meie Eesti oma Contra , kelle humoorikad kirjutised on ka päris kergelt meeldejäävad. Mäletan siiani, kuidas kirjandustunnis kandsin ette luuletust Enesetapjate klubi ning kirjanduse õpetaja ei olnud teps mitte nii rõõmus kui võiks arvata. 

Minu kodus on alati olnud palju raamatuid ja mulle meeldib lugeda. Alates lugema õppimisest kuni tänaseni on olnud mitmeid raamatuid, mis on eriliselt mind mõjutanud. Kuna neid raamatuid ja luuletusi on olnud läbi aastate mitmeid, vajas ettepanek jagada Eesti raamatu aastaga seoses oma soovitust, põhjalikku kaalumist.  Valisin Oskar Lutsu aegumatu „Kevade“ - raamatu, mida soovitan lugeda kõigil tänastel ja tulevastel õpilastel. Ka täiskasvanutel tasub uuesti kätte võtta Eesti kirjanduse kuldvaramusse kuuluv teos.  „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“ on ilmselt üks neist lausetest, mida teab peast igaüks, kes Eesti kirjandusega tuttav on.  Olen terve elu olnud seotud haridusvaldkonnaga. Minu soov õpetajaks õppida sai alguse tänu minu väga heale eesti keele ja kirjanduse õpetajale Ingrid Jõelaidile ja samas ka Oskar Lutsu „Kevade“ õpetaja Laurile. Nii minu õpetaja Ingrid kui ka õpetaja Laur olid oma tasakaalukuses, igat õpilast märkavate ja parima...

Hakatuseks viktoriiniküsimus: kas te teate, milline romaan algab sõnadega „Väikesesse alevisse hakkas saabuma sügis“? Õige! See on Mati Undi „Hüvasti, kollane kass“ . Kui jätta kõik need noorsoojutustused ja kooli kohustuslik kirjandus kõrvale, siis just see romaan, mis oli pandud 1985. aastal pruunide kaante vahele Mati Undi „Valitud teoste“ sekka, on olnud mu suurimaks suunamudijaks, nagu praegu on tavaks öelda. Tol ajal muidugi sellist väljendit ei tuntud, aga kõige selle kirjeldamiseks polegi suuri sõnu vaja, sest ainuüksi praegugi (40 aastat hiljem!), viib see teos mind magusasse nostalgiasse. Ja võttes kätte selle - juba karvaseks kulunud kaantega – raamatu, kõlab kõik nõnda, justkui paneks plaadimängijasse ükskõik, millise biitlite albumi. Siinkohal pole mõtet tolle Mati Undi esikteose, mille autor ise on nimetanud „naiivseks romaaniks“, sisu ümber jutustada, kuid omaette tähenduslik on tõik, et autori alter ego kannab nime Aarne. Kuid see on pigem juhuslik ja ebaoluline detail....

Päris raske on valida sellist kõige-kõige raamatut, eriti veel siis, kui lugemine muutus harjumuseks üsna varakult. Selge siis, et seda, mis meeldi(s)(b), oli/on ikka päris palju. Aga teen valiku sellest hoolimata. Meenutused on hüplevad, keksides ühelt teoselt teisele, aga kokku peaks saama pildi sellest, mis mind puudutanud ja mis jääb oluliseks. Minu lapsepõlve lemmikraamat on Heljo Männi „Oakene“ . See on täis toredaid ja rõõmsaid luuletusi, mille maailmas ma justkui ise toimetanuks. Luuletus Mäidust, kes tahab iseseisvalt lusikaga putru süüa ja kes lõpuks saabki sellega hakkama, kuigi on taburetist pisem, on siiani jõuluvana ees mu leivanumber! Või lugu lapsest, kes käis vannis ja oma varbaid kokku loeb, saades neid sada – no kas pole vahva. Üks päris isevärki raamat lapsepõlvest siis  veel. Need olid karikaturist Romulus Tiituse lood Toslemist – „Nokk kinni, saba lahti“ . See oli üks imelik tegelane följetonidest ja siiani ma ei tea, mis mind lapsena neis lugudes köitis ja ...

Ma ei sündinud raamaturiiulite vahele nagu paljud minu põlvkonnakaaslased linnas. Minu sünnikodus Kalmu talus Inju metsanurgas oli ehk pisut üle meetri jagu juturaamatuid, ladina ja gooti tähed läbisegi. Ja mina, pisut alla meetri mees, pidasin seda siis suureks varanduseks, lausa leitud rahapajaks, sest naabertalus polnud sedagi. Seal oli puskarivabrik. Kui ma kord metsa magama jäin ja mind laternavalgel üles leiti, oli mul ka siis üks raamat kaasas. Milline just, seda ei mäleta. Võis olla Oskar Lutsu „Kevade” või Irma Truupõllu „Rohelise Päikese Maa” . Elu jooksul lisasin sellele „jooksvale meetrile” omalt poolt poole jagu juurde, mu poeg on jõudnud lisada tõlgete näol ingliskeelsest keeleruumist tublisti rohkemgi. See oleks nagu emakeelsest kirjasõnast Suure Hiina müüri ladumine, mis on nüüdseks meil kestnud juba pooltuhat aastat. Ja kui hästi läheb, kui jääme ellu, ega see töö lõppegi, sest inimene on nõnda kord loodud. Olgem kõik neil ohtlikel aegadel selle üle uhkemad kui kunagi...

Mis sääl salata, kõige enam on mind viimasel ajal mõjutanud mu enese raamat „Sauna vägi, 365 küsimust ja vastust” , ilmumisaastaga 2023, mil tähistasime ju ülemaalist sauna-aastat. Ja mis siin taas salata, eks see sauna-aasta ju minu lennukas mõte oli, millest tublid saunasõbrad kenakesti kinni võtsid ja mitmel setmel kombel seda erilist aastat tähistama hakkasid. Just selle sauna väe raamatu kirjutamise ajal, mil panin kaante vahele kokku nii tänapäevaseid kui ürgvanu saunatarkusi igapäevaseks tarvitamiseks ... otsustas Jõhvi raamatukogu korraga anda mulle saunaministri tiitli. Toho tonti! Aga väga meeldiv ja imeline, ning taaskordne kinnitus sellele, et raamatukogudes liiguvad eranditult nupukad mõtted. Nüüd olengi tänu oma sauna väe raamatule ja ka ministri tiitlile iga natukese aja tagant kutsutud kuhugi mõnusate inimeste seltskonda mõnes rahvamajas või raamatukogus või klubis. Et rääkida me imelisest saunamaailmast ja tõdeda: saunandus see on me, eestlaste, püsimise saladus ja...

“Eesti laululinnud” , olulisim raamat minu riiulis Ma ei mäleta, mis aastal mul õnnestus soetada päris oma “Eesti laululinnud”, esialgu laenutasin seda 1974. aastal ilmunud Lemming Rootsmäe ja Heinrich Veromani koostatud teost raamatukogust. Aga tänasel päeval oman igaks juhuks lausa mitut eksemplari, kuna olen seda raamatut pidanud ja nimetanud “minu piibliks”.  Selle põhjaliku Eesti laululinde käsitleva teose abil olen selgeks õppinud lindude laulud, saanud abi laululindude pesade määramisel ning kogunud kõikvõimalikke laialdasi teadmisi laululindude kohta, mida olen hiljem oma linnuõpetaja töös saanud kasutada aastakümneid.  Kusjuures on see raamat olnud suureks abiks ka enda koostatud ja kirjastatud raamatute “Pargi- ja aialindude taskugiid” ning “Laululindude pesade taskugiid” koostamisel.  Vaatamata sellele, et raamatu “Eesti laululinnud” ilmumisest on möödas üle poole sajandi, pole selle sisu kuigivõrd oma väärtust kaotanud. Mõistagi on ka linnustikus selle aja joo...

Milline eesti autori raamat on mind eriliselt mõjutanud? Lähen lihtsamat teed – valin vastuseks ühe esimestest raamatutest, mille ise läbi lugesin ja mis püsinud meeles tänaseni. Eno Raud, „Peep ja sõnad“ . Püüan sõnastada ka mõjujõu võimalikud tagamaad, neid on vähemalt kaks. Mingil seletamatul põhjusel polnud ma oma paaril varasemal eluaastal päris veendunud, kas Peep ikka on üks tõsiseltvõetav poisslapse nimi!? Kuid nähes, et minu nimega tegelane on nii tähtsa asja – raamatu! – esikaanel, see veider kõhklus kadus. Sain rahuliku ja julge südamega oma elurajakesel edasi sammuda. Teiseks paelus mängulisus. Sõnadega saab mängida! Ja need mängud on huvitavad ja lõbusad. Eks hiljem olen taibanud, et sõnad ja mängud on vahel ka teistsuguse iseloomuga. Aga sellest ma ei taha kirjutada. Usun, et Eno Raua raamat „Peep ja sõnad“ andis tubli panuse sellele, et mängurõõm ja mängu ilu on minu jaoks olulised väärtused tänaseni.

Doris Kareva „Suvine“ ajakirja „Noorus“ novembrinumbris 1976 Suured patud tehakse suvel siis, kui südamed sulavad. Siis, kui meeldegi enam ei tule, et kas vanemad lubavad. Ega päriselt olegi pattu, see saab suviti selgemaks veel. Iga patt on ju karistamatu, hirmu vähemaks ei võta keeld. Suvel surnuid on kuidagi vähem, Suvel suuremaks saab iga laps, Iga inimene on lähem, Iga süda saab soojemaks Suured patud tehakse suvel, talvel ollakse mugavad. Siis on teised mõtted ja mured, et kas vanemad lubavad. On millegi pärast meelde jäänud see luuletus kaugetest teismeliseea algusaastatest. Olin juba paar suve kodust ja vanematest eemal - Muhumaal, merelaagris veetnud ja küllap siis miskid iseseisvustungid ja tajutud meeldimised hakkasid juba mõtlemisele mõju avaldama. Aga kindlasti on sel luuletusel ka selline laiemalt maailma avav mõju ja tähendus mu jaoks olnud. Patu mõiste üle mõtisklemine ja arutlemine oli kindlasti oluliseks teemaks alles aastaid hiljem pärast esmalugemist ☺

Soovin jagada lugemiskogemust, millest on nüüdseks möödas ligikaudu kümme aastat. Raamatut lugedes olin ma muusikaüliõpilane Belgias, Antwerpeni Konservatooriumis. Välismaal õppides oli aega lugeda ja tegeleda pea kõigega mida hing ihkas.  Raamat mida teiega jagan on antud välja Eesti Päevalehe raamatusarjas Eesti mälu ja koondab endas kahte Dagmar Normeti kirjutatud mälestusteraamatut - esimene neist “Avanevad uksed” ja teine “…ainult võti taskus” . Normeti ühiste kaante vahel ilmunud mälestused kannavad endas 1920-ndatel Eestis sündinud põlvkonna saatust, kus lapsepõlv möödus iseseisvas ja maailmale avarduvas riigis, kuni algas sõda ja maakera pöörati itta.  Raamatus keskendub peategelane oma eluvalikute ja suhete analüüsimisele, otsides vastuseid küsimusele, mis on tõeline õnn ja rahu. Peategelane seisab silmitsi otsusega, kas avada uusi „uksi“, mis toovad muutusi tema ellu, või jääda rahulikumalt oma igapäevasesse rutiini. Teos räägib ka inimestevaheliste suhete keerukuses...

Eesti raamatu aastal kutsus Rakvere Raamatukogu üles tuntud läänevirulasi erinevatelt elualadelt meenutama ühte eesti autori raamatut, mis on neid puudutanud, mõjutanud, inspireerinud või muul moel eriliselt kõnetanud ja oma meenutust meiega jagama. Ülesanne polnud kergete killast, sest seda ühte välja valida ja esile tõsta pole lihtne ning alati mitte jõukohane.  Meiega jagatud mõtteid leiad kõikjalt üle raamatukogu - akendelt, seintelt ja riiulite vahelt, aegajalt sotsiaalmeediast ja sellest blogist siin.  Loodame, et teiste mõtted innustavad veelgi rohkem lugema ja juhatavad tagasi ka nende raamatute juurde, mis on olnud meie elus olulised. Suur tänu kõigile, kes üleskutsele vastasid ning oma mälestusi ja elamusi jagasid!  Neile, kes veel pole jõudnud - ei ole veel hilja! Eesti raamatuaasta kestab.

Minu varasema lapsepõlve üks lemmikraamatutest, mida ma korduvalt tagasi kätte haarasin, oli Jaan Rannapi „Nublu“ . Põnev ja südamlik lugu koerast, kes kogemata eksib tuletõrjemajja ning päästjad ta oma meeskonda võtavad. Nublust saab pritsimeeste lemmik ning igati tubli päästekoer. Ma arvan, et see raamat kõnetas mind oma heatahtlikkusega, kus eksinud koera ei aetud uuesti tänavale, vaid tema eest hoolitseti. Ja oma tänulikkust selle eest näitas Nublu olles abiks tuletõrjujatele nende töös. Nublu meeldis mulle tegelasena, ilmselt ka selle pärast, et ta oli koer ja minul varases lapsepõlves koera ei olnud. Unistasin koerast ja unistasin siis, et mul oleks oma „nublu“. Toredad lood, kus oli ka paras annus huumorit ja vimkasid. Kindlasti kõnetasid ka need seiklused, mis raamatus aset leidsid ja inimlik hool. Ka keerulised ja ohtlikud olukorrad, mis tuletõrjujate – tänapäeval päästjate – tööga kaasnevad, vaprus ning vastutus. Eesti kirjandusest ja teismeea algusest meenuvad veel Silvia Ra...

Soovitan lugemiseks Árpád Arderi elulooraamatut KUS ON ARPADI KUNINGAS. Miks selline valik? Arderitega seonduv on omal moel aktuaalne, see on Rakverega seotud, aga selles raamatus on ka ajatuid väärtusi. Oleme omale Rakvere linna saamas Võimla tänava asemele Ott Arderi tänavat ja teisalt volikogu ei olnud valmis muutma Kastani puiesteed Jaan Poska puiesteeks. Ott Arder oli Árpád Arderi poeg ja Jaan Poska oli tema emapoolne vanaisa.  Árpádi üheks koguduseks oli viisteist aastat Koidula tänava vabakogudus, kus tänaseks on uus palvemaja kerkinud.  Kõik, kes defineerivad ennast Jumalasse mitteuskujatena, ei peaks pelgama seda raamatut kätte võtta. Tõenäosus on suur, et teie seos Jumalaga võib olla raamatut viimase lehekülje järel sulgedes nagu see oli raamatut avades. Kui aga teile läheb korda haritus, headus, armastus inimestesse ja kasvõi huvi oma kodulinna või Eesti ajaloo vastu, siis see raamat on teile. Árpádi elust (1922-1995) moodustas Rakvere periood ligi viiendiku. Mees s...

Kui ma selle üleskutse sain, tuli mul esimesena meelde aastaid tagasi loetud ajakirjaniku Rein Siku raamat „Kümme juhtumit, mis vapustasid reporterit ehk kuidas kirjutada head reportaaži“ . Eriti meenub esimene lugu, kus reporter käis Pühajärve kalapüügivõistlusel reportaaži tegemas. Aga kuidas leida lugejale juba aastaid kestnud üritusest selline vaatenurk, mida pole veel kogetud? Lahendus oli minu jaoks meeldejääv. Reporter kehastus oma vaimus ja kirjatöös üheks täiesti tavaliseks Pühajärve kiisaks ning kirjutas loo kiisa vaatenurgast, vaadates toimuvat järvejää alt. Ka teiste lugude vaatenurgad olid väga huvitavad. Aga, et põnevust säilitada tuleb teil endal see raamat läbi lugeda.  Neid lugusid ja õpetusi lugedes tabasin end mõttelt, et samu näpunäiteid, mida on vaja hea reportaaži tegemiseks, saab kasutada ka kõnede ja koolituste ettekannete koostamisel ning esitamisel, mida minul üsna tihti ette tuleb. Reportaaž peaks olema selline, mis teeb Eestimaa veidi ilusamaks, paremaks...

Ma ei tea tänaseni, kas enne lugesin „Nukitsameest“ või nägin seda  draamateatris. Mõlemad mälestused on ühte sulanud. Aga parasjagu õudne oli ikkagi, kui Kusti ja Iti metsa eksisid.  Heljo Männi luuleraamatut tean siiani peast: „Ülane, ülane, lumetäheke, tule ka aasale külla väheke. Siin on küll tuuled, kuid nendega harjub. Igav sul elada põõsaste varjus“ jne. Samuti „Kõrvenõges, kuri mees, valvab lapsi rohu sees, kellegagi pole rahul, salvad häid ja salvab pahu. Miks sa, nõges, nõnda teed? Õiglane ei ole see.“ Või takja manitsus: „Kuule, takjas, me ei taha, et sa oled nõnda paha. Napsad kuuest, rebid sukast, kisud valusasti tukast. Miks sa oled riiakas, ole parem viisakas.“ Selle raamatu kaas oli kadunud, nii et pealkirja ei mäleta, aga luuletused on tänaseni peas, sest nende najal õppisin ma lugema. Meelde on jäänud kukeaabits, kus oli kaanel hiigelsuur kukk ning trükitähed ABD. Siis ma oskasin juba veerides lugeda, nii et see polnud enam nii põnev. Hiljem tulid „Pöial-Liis...

Lugemine ei ole minu jaoks olnud võõras tegevus – kodus olevate raamatute hulk toetas nii lapsepõlves kui ka nüüd vägagi lugemishuvi. Lapsena sukeldusin enamasti seiklusraamatutesse ja mingil hetkel ma lugesin nii palju, et isetehtud taskulambiga (kandiline patarei ja pisike lambipirn) olin teki all koos raamatutega. Seikluste kõrval olid ka raamatud loodusest – Fred Jüssi „Räägi mulle rebasest“ ja Viktor Masing „Sinasõprus tammega“ , tolleaegseid noorteentsüklopeediaid (ENEKE) võtsin ka lugeda.  Koolis tuli lugeda ka selliseid raamatuid, mis lugemise hetkedel väga ei köitnud. Ilmselt tekitas selle tunde paljuski ka see, et ma ei mõistnud päriselt, miks üks või teine raamat vajalik on ning kuidas koolitunnis seda tagasisidestada tuli – sees oli ilmselt teatud kohustusliku kirjanduse eelhäälestus. Nii näiteks olen jõudnud Juhan Liivi teoste mõistmiseni alles täiskasvanueas. On olnud palju raamatuid, mis on silmi avanud ning mingeid mõtteid paika loksutanud, midagi sellist, mis otse...

Kui mõtlen raamatukogule, kangastub mulle kohe minu lapsepõlve väike, kuid õdus Karepa raamatukogu. See maja jäi meelde lahke raamatukoguhoidja, kitsaste riiulivahede, perfokaartidel põhineva lugejapileti süsteemi ning erilise raamatukogu lõhnaga. Ka meie kodus oli väga palju raamatuid ja kulutasin lugemisele päris palju aega. Nii hulluks asjad siiski ei läinud nagu mu klassiõel Tiinal, kelle vanemad pidid raamatuid keldrisse lukustama hakkama, et laps liiga palju ei loeks. ☺  Parimad hetked lugemiseks olid vihmased suvepäevad või talvised haiguspäevad, mis sundisid koolist koju jääma. Sidruniga ja suhkruga maitsestatud vesi või tee, pakk piparmündiküpsiseid ja hea raamat suutsid mind terveks päevaks paikseks muuta. Nagu paljudel minuealistel poistel, ei kuulunud minu lemmikraamatud üldiselt kohustusliku kirjanduse nimekirja, vaid pigem sarjadesse “Seiklusjutte maalt ja merelt” või “Mirabilia”. Üsna varakult jõudis minuni ka “Šveijk”, mis on tõenäoliselt raamat, mida olen elu jooks...

Mind ühel või teisel moel kõnetanud raamatuid on elus olnud palju, kuid tahan esile tõsta kahte erinevat, kuid minu jaoks erilist raamatut.  Nii minu kui minu laste lapsepõlve üheks lemmikuks ning kindlasti kõige loetumaks raamatuks on Eno Raua luulekogu „Kilul oli vilu“ , sest neid lõbusaid, õpetlikke ja väga toredate keelevimkadega luuletusi üle lugeda on alati tore. Teine minu jaoks väga erilisel kohal olev eesti kirjandusteos on esimest korda Rakvere Gümnaasiumis õppimise ajal loetud Arved Viirlaiu raamat „Ristideta hauad“ .  Olen tänulik oma kirjandusõpetajale Eno Noorvälile, kes mind selle raamatu juurde juhatas, sest ma ei mäleta, et enne selle raamatu lugemist oleks ükski Eesti ajalugu puudutav teos mind niimoodi raputanud. Arved Viirlaid on haaravalt ja ilustamata kirjeldanud seda ajajärku meie ajaloost, mida saatsid kannatused, julmus ja ebaõiglus. „Ristideta hauad“ on sõjaromaan, milles ränka hinda oma vabaduse eest võitlemisel peavad maksma nii mehed, naised kui ka...

Mind on koolipõlvest saati jäänud heas mõttes kummitama August Kitzbergi näidendid "Libahunt" ja "Kauka jumal" . Mõlemad lood annavad hea ülevaate, kuidas elas Eesti rahvas 100 ja rohkem aastat tagasi, millised olid selle aja inimeste mured ja rõõmud.  “Libahundi” puhul puudutas mind väga ülekohus ja sallimatus, mis sai osaks * Tiinale. “Kauka jumala” puhul jäi tugevalt meelde Mogri Märdi egoism ja ahnus. Mõlemad lood lõppevad kahetsustega. Olgugi, et lood on kirjutatud üle saja aasta tagasi, on ka tänapäeval inimesed oma loomult ikka samasugused. Seepärast on kasulik lugeda head raamatut ja sealt kaasa võtta endale mõned kogemused ja tarkused. Pean tõdema, et olen peas juba mõnda aega keerutanud mõtet tuua lavale lugu “Kauka jumal” - seda Väikese Karakteri noortega. Näis… Soovitus.  Lugege ikka näidendeid ka!

Raamatuid, nii proosat kui ka luulet, millel on olnud ja on oluline roll, on palju. Mõni on sööstnud vaimuellu kui sähvatus, mõni hiilinud kui leebe laine. Kirjasõna kui kujutelmade lõputu allikas on pannud nutma ja naerma, avardanud pilku ja tundespektrit. Kui mõelda ainuüksi luuletustele, mis kerkivad mälust mõnel olulisel hetkel, või proosateostele, mida olen aina uuesti lugenud, tundub võimatu valida kogu vaimustavast eesti kirjanduse varamust üks teos ...  Muudan siis vaatenurka. Kui kirjasõna on olnud mu sõber ilmselt sünnist saati, siis huvi kunsti vastu äratas Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsed jutud" . Käisin, raamat kaenlas, vanaema sabas ja nuiasin, et ta mulle ette loeks. Enamasti luges, aga alati polnud aega. Siis vaatasin raamatu müstilisi, fantaasiaküllaseid, detailirohkeid ja võimsaid pilte, millest õhkus seletamatut ürgsust, müstikat ja salapära. Kui lugema õppisin, leidsin piltide alt nime G. Reindorff .  Harjusin uurima, kes on raamatu...

  Iga luuletus on kui väike lugu või raamat. Luule lugemine on midagi enamat kui ajaviide – see on viis kogeda maailma sügavamalt. Hea luuletus võib olla lohutav, inspireeriv või isegi elu muutva mõjuga. Doris Kareva on öelnud: „Luuletus on see, mille või kellega kohtumise järel sa pole enam sama inimene, kes hetk enne. Ma ei oska päriselt seletada, mis on elekter, aga kui särtsu saan, tunnen ta ära küll. Nõnda ka luule puhul.“ Lisaks kõigele avardavad luuletused meie keelekasutust ja arendavad väljendusoskust. Betti Alveri luuletus “Tulipunane vihmavari” on just selline luuletus, millega kohtumise järel ei ole sa enam sama inimene ☺ Kui kõrgel olid lauad ja laed, Kui lähedal oli päike, Kui lähedal taevas, Kui kaugel aed ma olin väike. Olin väike, kuid ihkasin juba rohkem kui nukku ja nukutuba, rohkem, kui pildivihku pihku, rohkem, kui linnukest pihku, täringuks tähte ja palliks kuud rohkem, kui tooreid tikrimarju, rohkem, rohkem, kui midagi muud ihkasin, oh kuidas ma ihkasin tul...

Eesti esiajalugu - see põhjalik suurteos on mulle olnud teadmiste varamuks juba põhikooli   ajast,   kui  läksin Tallinnas, Ajaloomuuseumi juures tegutsenud arheoloog Mati Mandeli juhitavasse arheoloogiaringi. Arheoloogia ja rahvaste päritolu köidab mind siiani ning leian end tihti „Eesti esiajalugu“ sirvimas, et uusi teadus-andmeid varasematega võrrelda.  1982. a. ilmunud 464-leheküljeline teos on Lembit Jaanitsa, Silvia Laulu, Vello Lõugase ja Evald Tõnissoni põhjalik kokkuvõte arheoloogilise uurimistöö tulemustest, milles autorid jälgivad Eesti muistse elanikkonna majanduse, ühiskondlike ja etniliste suhete ning kultuuri arengut. Arheoloogia aitab mõtestada eestlaste päritolu. Ühtlasi aitab mitme tuhande aastase arenguloo vaatlemine aru saada, millisesse kurba seisu oli eesti rahvas okupatsiooniajal viidud. Eestlased olid kaotamas oma   põlist maad. Muinasteaduse parimate teadmiste koondaja - „Eesti esiajalugu“, aitas süvitsi oma maad ja...

Seiklused algavad meie fantaasiates. Võiks öelda, et minu maailma ja vaadet või isegi maailmavaadet kujundasid nooruspõlves loetud teosed sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt”*, luues võimaluse mõista, mis on õige ja mis vale, mida tähendab õilsus, vaprus, kindlameelsus ja mida nende vastandid. Igal seiklusel või lool on lisaks põnevusele ka varjatud sõnumid või õpetlikud nõuanded eluks, mis inimest kujundavad, vormivad või suunavad.  Sarjas avaldatud lood suudavad viia mõtted ja kujutlused kaugetesse paikadesse ning kaasa teha Huckleberry Finni ja Tom Sawyeri, kolme musketäri, kuningas Saalomoni  ja  Nils Holgerssoni seiklusi. Sellised teosed pakuvad olulisi elutarkusi – kuidas mõista maailma ja iseennast, kuid ka seda, kuidas kasvatada uudishimu elu ja ümbritseva vastu.  Jules Verne Saladuslik saar, Peata ratsanik, Valgekihv, Tšingis-Khaan ja mongolid avardasid arusaama, et maailm on palju laiem ja mitmekesisem kui meie tolleaegne piiridega ja piiratud maailm...

Ma arvan, et nagu paljusid minu põlvkonnast, on mind noorpõlves kõige rohkem kõnetanud Juhan Viiding. Tutvus tema loominguga sai alguse nii umbes 45 või isegi pisut rohkem aastat tagasi ja see on minuga sealt alates kogu aeg kaasas olnud. Osalt peas, osalt raamatutes, mida ikka aeg-ajalt sirvida/lugeda tasub.  Minuealised oskavad lugeda ridu ja ka seda, mis on ridade vahel. Tänapäeval kipub see oskus kaduma, sest kõik kiputakse otse ära ütlema. Omal ajal oli ehk olulisemgi see, mis jäi ridade vahele. Viiding/Üdi raputas noort hinge, andis enesekindlust, andis usku ja lootust. “nii haljas oks kui tüvi milles täägid   on mõnda haava vaigutamas kinni  sa mõnest liigsest eluhirmust räägid  näen haigeid rahvaid sukeldunud töösse   mis toidab usse mitte tegijaid   kes pärast vihma süvenevad maasse   nii laia lõhet uskumatut painet   saab välja öelda näinud meestele   ja neile kes ei otsi kõneainet” Ja teine veel: tuis...

  Aastal 1982 läksin mina esimesse klassi. Eks olid selleks ajaks loetud nii mõnedki raamatud, muidugi sellised, mida selles vanuses lapsed tollal ikka lugesid. Kuid samal, 1982. aastal nägi ilmavalgust selline teos nagu „Professor Lillepooli kroonika“ , autoriks Herta Laipaik . Ja see on nüüd küll selline teos, mida võin tagantjärgi enda jaoks vägagi oluliseks pidada. Loomulikult ei tormanud ma nimetatut kohe peale ilmumist lugema, sinna läks veel mõnedki aastad aega ja lugu ise ongi mõeldud natuke vanematele koolilastele, kui üks esimese klassi jõnglane. Tegelikult juhatas mind selle raamatuni üks hea klassivend, kes oli nimetatut lugema hakanud ja seda põhjusel, et teda köitsid põnevad illustratsioonid. Surnupealuud, salapärased märgid, põnevad kaardid ja muu sellesarnane. Iseloomustavad hästi lugu, kus kaks kuuenda klassi poissi satuvad kogemata koos omapärase professoriga põnevate ja kaasahaaravate sündmuste keerisesse.  Raamatut ennast on liigitatud tihtipeale ka ulmekir...