Üks oluline RAAMAT...

Lemmikraamatuid on palju - Vilde "Kui Anija mehed Tallinnas käisid", Tammsaare "Põrgupõhja uus vanapagan", Albert Kiivika "Nimed marmortahvlil". Pealesõjaaegsetest 1960.-1976. aasta olümpiaraamatud ja Valter Heueri "Meie Keres". Uuematest autobiograafiatest meeldis väga Kersti Kreismanni "Paljajalu kõrrepõllul." Ka Jüri Lina "Skorpioni märgi all" tasub alati ise lugeda. Absoluutseks lemmikraamatuks on   Eduard Bornhöhe "Tasuja" . Vabalt sündinud talupoja Jaanuse ja kena rüütlipreili Emilia sõprusest ja vastastikusest sümpaatiast. Sellesama Jaanuse sirgumine tugevaks noormeheks, rahva rõhujate vastu võitlejaks ja oma isa surma eest kättemaksjaks.  Pole liialt pikalt ja tüütavalt kirjutatud. Samas on võtmekohad nii meeldejäävalt ja tundeid tekitavalt kirja pandud. Ikka ja veelkord seda raamatukest üle lugedes, alati tuleb teatud kohtades pisar silma. Kunagi ühel malevõistlustel tuli sellest raamatust juttu ühe kirjandu...

Olles Virumaa kirjandusauhinna žürii liige aastast 2013 on mulle jätnud eredama emotsiooni 2016. aasta laureaat Mathura (kodanikunimega Margus Lattik) „Jääminek“ . See raamat on kirjaniku ainus proosateos, selle eest aga milline! Kuigi teos on ainult 96 lehekülge pikk, annab ta edasi peaaegu terve sajandi Eesti ajaloost.  Tegemist on lüürilise looga peategelase Manivaldi eraklikust elust mahajäetus maastikul Kasari jõe luhal. Manivald leinab oma naist ja mõtleb möödunud ajale. Mis on saatus ja mida tähendab aeg. Külad on tühjaks jäänud ja ka tema tahab lahkuda. Kaunis kirjandus elu lahtumisest. Raamat sobiks lugemiseks keskealistele või noortele täiskasvanutele.

Tõnu Õnnepalu ütleb oma raamatus "Mandala", et tõeliselt avaneb, saab tuttavaks raamat alates neljandast lugemiskorrast. Esimene lugemine on vaid põgus, pealiskaudne tutvus, sa saad aimu loo sündmustikust. Teisel lugemisel saad juba pöörata tähelepanu erinevatele kihtidele, millest autor oma loo on ehitanud. Kolmas lugemine annab võimaluse autori stiili nautimiseks ja alles neljas kord loosse sukeldudes saab ta sind tõeliselt kõnetada, avaneb kõik see, mis just sulle ses raamatus olulist on. Näitlejana mõistan ma sellist arusaama vägagi - ka minu igapäevatöö on (näidendi) tekstide ikka uuesti ja uuesti üle lugemine, kiht-kihilt avamine, sõnade sisse ja taha peidetud elu, emotsioonide, mõtete avastamine. Kuna aga seesugune süvenev lugemine on väga aeganõudev, ei loe ma üldiselt just palju. Veelvähem on mul võimalust lihtsalt mõnd raamatut mitu korda lugeda. Seda enam on rõõm, et olen töö tõttu - audioraamatute salvestuseks - sellist võimalust saanud. Olen andnud oma hääle teis...

Mis on õnn ta küsis  veerides kolme tähte  olen ma teda kohanud  kõik sõltub kõigest  teadis sõber  võib olla kirjapandud sõnades  on vastus  ma ei oska lugeda  Ene Mihkelson. Selle talve laused. Tallinn, 1978 Möödunud sügisel tähistati Ene Mihkelsoni 80. sünniaastapäeva ja sel puhul üllitas Ene Mihkelsoni selts Ene Mihkelsoni eluraamatu “Tetraeeder karjamaal” . See oli minu möödunud aasta suurim lugemiselamus. Olin 1970.-80-ndatel aastatel noore inimesena lugenud Ene Mihkelsoni luuletusi ja varaseid romaane, aga toona ei jätnud need mulle eriti muljet. Hilisemal ajal lugemislauale jõudnud “Nime vaeva”, “Ahasveeruse und” ja “Katkuhauda” oskasin juba rohkem hinnata ja nautida.  “Tetraeeder karjamaal” on aga suurepärane teejuht Mihkelsoni avastamiseks ning mõistmiseks.  Raamat on olemuselt artiklite kogumik, kus nii kirjandusteadlaste käsitlusi ja sõprade-kaasteeliste meenutusi. Arhiivileidudena tuuakse lugejate ette tükike Ene Mihkelsoni ...

Minu jaoks üks meeldejäävamaid teoseid on Jaan Krossi "Rakvere romaan" . Olen Rakverest pärit ja arvan see on kohustuslik lugemine Rakvere linna elanikule või linnaga seotule. Krossi kirjelduste läbi ärkavad tuttavad kohad minu jaoks ellu ning annab aimu milline oli linn sajandeid tagasi ning millised protsessid linnas toimusid. Aitab ka omamoodi võrdlust luua, kuidas linn toimib täna. Kross on kirjutanud keeleliselt huvitavalt, mis paneb kujutlusvõime tööle. Mind on alati paelunud ajalooline temaatika ja antud teoses muutub see kauge ajalooline maailm päris maailmaks. Raamat on jätnud mingil põhjusel kindla jälje minusse, sest isegi mitu aastat peale lugemist paneb see tagasi mõtlema.

Luule tutvustamine poistele pole kindlasti kirjandusõpetajatele lihtne ettevõtmine. Ikka on maailmas põnevamaid tegevusi või raamatuid mida lugeda. Tõenäoliselt ei erinenud minagi oma suhtumises keskmisest koolipoisist. Kas olid need kirjandusõpetaja salanipid või tõesti võimsad luuleread, aga miski mind nendes paelus ja Juhan Liiv mu teadvusesse puges. Tutvus temaga algas koolipõlves. Küllap esimesed loetud read olid koolitunnis nagu ikka - „Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagil..” või siis „Tihane lendab mu aknale..”.  Sügavam süüvimine toimus gümnaasiumi astmes, seejärel sai lavakunstikateedris teda taas puudutatud ja lõpuks ka Rakvere Teatri laval kehastatud. Keskkooli ajal õnnestus võita isegi Alatskivil vendadele Liividele pühendatud etlejate konkurss. Nii et Liiv on mind ikka saatnud. Siiani ei oska ma põhjendada, miks paljudest Eesti suurepärastest luuletajatest just tema on mind enim saatnud ja miks just tema luule mitte proosa. Küllap Liivi lihtne keelekasutus...

Minu lapsepõlve mõjutanud raamatuks on Eno Raua poolt osaliselt autobiograafiline teos “Roostevaba mõõk” ning selle jätkuteos “Sõjakirves on välja kaevatud”.  Raamatus paelus mind just laste ise otsustamise ja ise tegemise soov. Nii siis kui praegu on minu jaoks olulised oma mõtete ja unistuste omal moel elluviimine. Roostevabas mõõgas ristuvad teise maailmasõja eelne vabam maailm, noorte poiste organiseerumisvõime ja tahe oma asja ajada ning põnevad juhtumised seotuna Eno Raua ladusa ja haarava jutustamisstiiliga. Need lõid noore poisi peas omaette maailma, millest oleks olnud soov ka ise osa olla. Elu põhiväärtused nagu sõprus, ustavus, andestamine olid selgelt ja noorele inimesele mõjuvalt välja toodud. Ka see, et lapsepõlve vaenlane võib edaspidises elus sõbraks osutada on hilisemas elus minu puhul kinnitust saanud.  Lugemiselamus jääb küll rohkem kui 40 aasta taha, aga seni on raamatu sisu ja tegelased üsna detailselt meeles.

Olin veel plikaohtu, kui mulle puutus näppu Veera Saare romaan „Ukuaru“ . Sattusin sellest vaimustusse esimestest lehekülgedest alates. Et mul on lapsest peale olnud eriline side loodusega, eriti metsaga, paelusid mind raamatus kõige enam autori looduskirjeldused. Need mõjusid nii ehtsate ja ehedatena, et ajuti tekkis mul tunne, nagu oleksin sellessamas Ukuaru orus üles kasvanud, märgates seda ümbritsevas laanes kõike alustaimestiku madaluselt ja latvu kõigutavate mastimändide kõrguselt. Ning tajudes üleni raamatu sisse minnes kevadisi tuuli, mis Veera Saare sõnutsi ei murra, vaid raputavad üksnes unest üles. Väga meeldisid mulle ka tegelaskujud, need kaks abielupaari – Minna ja Aksel, Kaili ja Peet. Nad olid ja elasid erinevates ajastutes, kuid neid ühendasid sarnased iseloomujooned – töökus, siirus, sitkus, otsekohesus ja omakasupüüdmatus, ning loomulikult see kõige tähtsam – armastus metsa, selle imelise, alati omal jõul hakkama saava koosluse vastu. Toosama ühine armastus, minu ja ...

Mäletan väga selgelt seda talveõhtut, kui 80-date aastate lõpul võtsin kätte suitsupaberil lehed, millele oli kopeerpaberiga trükimasinal ümber trükitud Karl Ristikivi „Inimese teekond” . Nendes krabisevates lehtedes oli midagi keelatut ja salapärast. Suurest lugemisest narmendavate servadega ja rebenenud lehed lõhnasid sigaretisuitsu ning kohvi järele. Need viletsale paberile trükitud hägused värsiread tekitasid tookord arusaamise, et kõige suurem valu ei ole alati füüsiline nagu seni nooruse naiivsuses arvanud olin. Tänaseks on luulekogust juba kaks kordustrükki välja antud, aga kummalisel kombel pole need luuletused ajas grammigi kulunud. Ühtlasi on tegemist ka ühe kõige terviklikuma luulekoguga üldse, millel on läbi erinevate teemade ja vormide oma selge sisu ja lugu nagu inimese elulgi. Selles on naeru, rõõmu, aga samas ka valu, igatsust ja ilmajäämist. Nagu päris elus. Kindlasti on „Inimese teekond” üks selline raamat, mida lugemata pole ausal inimesel mõtet isegi mitte surra. Võ...

Eesti kirjandus on mind erinevates vanustes ja eluetappides puudutanud ikka. Mõnel hetkel on olnud teenäitajateks ja suunajateks Anton Hansen Tammsaare või Andrus Kivirähk, teisel aga Sass Henno ja Eia Uus. Eesti kirjandus on puudutanud nii raamatute kui ka teatrilaval nähtud tõlgenduste kaudu. Kõige pikemalt ja sügavamalt on minuga kaasas käinud aga hoopis Eesti autorite luuletused. Noorena oli põhjuseid luule lugemiseks erinevaid – küll tuli valida sobivad tekstid välja näiteringis, et need luulelavastuseks vormida, küll leida meelepärast klassi ees ette kandmiseks. Küllap kõlab see üsna klišeelikult, aga õrnas teismeeas olid just Betti Alveri ja Doris Kareva luuletused minu jaoks need, mis aitasid maailma näha, mõista ja mõtestada, leida üles sügavamaid kihte. Nende luuleread on olnud noorele inimesele enese ja oma tee otsingute ajal suureks toeks. Need on õpetanud mind armastama poeetilisust ja kirjanduslikkust igapäevaelus, armastama ilusat sõna, mis ütleb justkui vähe, ent sam...